Käsiraamat kohaliku omavalitsuse keskkonnaspetsialistile

Veekogudel on järgmised ranna ja kalda kaitse vööndid:

• ranna või kalda piiranguvöönd ehk PV (LKS-i § 37 lg 3, seab piirangud reoveesette laotamisele, jäätmete käitlemisele, maavarade kaevandamisele, metsamajandamisele, mootorsõidukitega sõitmisele, tiheasustusalade moodustamisele);
• ranna või kalda ehituskeeluvöönd ehk EKV (LKS-i § 38 lg 3, seab piirangud ehitustegevusele);
• ranna või kalda veekaitsevöönd ehk VKV (VeeS-i § 119, seab piirangud ehitamisele, majandustegevusele, puu- ja põõsarinde raiele, maaharimisele, väetise ja keemilise taimekaitsevahendi kasutamisele ning sõnnikukäitlusele, maavarade ja maa-ainese kaevandamisele).

Eraldi vööndina võib käsitleda kallasrada, mis on avalikult kasutatava veekogu ääres olev kaldariba veekogu avalikuks kasutamiseks ja selle ääres viibimiseks, sealhulgas selle kaldal liikumiseks. Kallasraja laius on laevatatavatel veekogudel kümme meetrit ning teistel veekogudel neli meetrit. Kui kallasrada on üle ujutatud, on kallasrajaks kahe meetri laiune kaldariba veeseisu piirjoonest (ehk ajutine kallasrada).

Kaldaomanik peab igaühel lubama kallasrada kasutada (KeÜS § 38 lg 4).

Kohaliku omavalitsuse üksus peab planeeringutega tagama avaliku juurdepääsu kallasrajale (KeÜS § 38 lg 7). Juurdepääsud tuleks kavandada mõistlike vahemaade järel (Riigikohus kohtuasjas 3-3-1-79-16). Keskkonnaamet peab mõistlikuks vahemaad, mis võimaldab inimestel jalgsi liikudes veekoguni jõuda.