Käsiraamat kohaliku omavalitsuse keskkonnaspetsialistile

Ranna ja kalda ehituskaitsevööndit (EKV) võib suurendada või vähendada, arvestades ranna või kalda kaitse eesmärke ning lähtudes taimestikust, reljeefist, kõlvikute ja kinnisasjade piiridest, olemasolevast teede- ja tehnovõrgust ning väljakujunenud asustusest (LKS-i § 40 lg 1).

Ranna ja kalda EKV-d võib kohalik omavalitsus üldplaneeringuga suurendada (LKS-i § 40 lg 2). EKV suurendamisel ning varem suurendatud EKV vähendamisel looduskaitseseaduse kohase piirini ei ole Keskkonnaameti nõusolek vajalik. EKV määratlemisel kaldaastanguga või korduvalt üleujutatava alaga arvestamine ei ole EKV suurendamine.

EKV suurendamisel võib sagedasemaks põhjuseks olla asustuse kaitse harvemini esinevate, kuid seda enam keskkonna- ja majanduskahju tekitavate üleujutuste eest. Seda vajadust tuleks kaaluda eelkõige Läänemere rannikul, arvestades muutuva kliima tingimustega.

Ranna ja kalda EKV-d võib vähendadada Keskkonnaameti nõusolekul. EKV vähendamise jaoks nõusoleku saamiseks peab kohalik omavalitsus esitama Keskkonnaametile taotluse ja planeerimisseaduse kohaselt vastu võetud üldplaneeringu, kehtestatud üldplaneeringu muutmise ettepanekut sisaldava detailplaneeringu või vastuvõetud detailplaneeringu, kui kehtestatud üldplaneering puudub (LKS-i § 40 lg-d 3 ja 4). Esitatav planeering peab olema planeerimisseaduse kohaselt vastu võetud, kuid mitte kehtestatud. Keerukamatel juhtudel, eelkõige üldplaneeringute puhul, on põhjendatud EKV vähendamise taotlus esitada peale avalikustamise etappi, kuna viimase puhul võib avalikustamise etapp tuua kaasa muudatusi planeeringulahenduses.

Ranna ja kalda kaitse ning sellega seotud avalike huvide kaitse teemal on Riigikontroll koostanud aruande „Ehitustegevus ranna- ja kaldaaladel“, milles esitatud soovitusi arvestab Keskkonnaamet EKV-d käsitlevate menetluste puhul. Keskkonnaameti seisukohalt on ranna- ja kaldavööndis avalduvate erinevate huvide tasakaalustamiseks parim vahend ruumiline planeerimine, eelkõige üldplaneeringu koostamine.

Kuna paljuski taandub ranna ja kalda kaitse küsimus ehitamise lubamise ja mittelubamise üle otsustamisele, peaks üldplaneeringu koostamine olema see otsustustasand, millel määratakse veekogude kaldaid tervikuna silmas pidades ehitustingimused, aga ka muud randade ja kallaste kasutustingimused (sh avalike juurdepääsude tagamine veekogudele, veesõidukite veeskamisvõimalused, avalikud puhkealad, supelrannad ja supluskohad), arvestades avaliku arvamusega. Teatavad objektid jäävad oma ulatuse või ruumilise mõju tõttu paratamatult üldplaneeringut muutvate detailplaneeringute lahendada.

Keskkonnaameti seisukohalt tuleks ranna ja kalda alade planeerimisel lähtuda põhimõttest, et EKV vähendamine on eelkõige erand, mitte võimalus. Mis tähendab, et planeerimislahenduse väljatöötamisel tuleb eelkõige lähtuda looduskaitseseaduses seatud piirangutest ning EKV vähendamist tuleks taotleda eelkõige juhtudel, kui vähendamist toetavad ranna ja kalda kaitse eesmärgid, kavandatava ehitustegevuse iseloom (ehitis on otseselt seotud ranna- või kaldavööndiga) või muud objektiivsed põhjendused. EKV vähendamise taotlemisel peaks kohalik omavalitsus esitama taotluses ka omapoolsed selgitused, kuidas planeeringulahendus arvestab ranna ja kalda kaitse eesmärkidega, ning tooma välja põhjendused, miks on EKV vähendamine (ehk üldreeglist erandi tegemine) asjaomases kohas vajalik ja põhjendatud.

EKV vähendamise taotlemisel on kaks põhimõttelist tehnilist lahendust: vähendamine ühtse joonena kogu arendusalal, taotledes EKV vähendamist teatava kauguseni veepiirist (kas kauguseni meetrites või lähtudes looduslikust piirist) või vähendamine konkreetsel ehitusalal. Esimene lahendus on levinud eelkõige üldplaneeringute ja arendusalade puhul, teine pigem detailplaneeringute ning konkreetsete ehitiste puhul.

 

Vastavalt planeerimisseadusele ja Vabariigi Valitsuse 17.12.2015 määrusele nr 133 „Planeeringute koostamisel koostöö tegemise kord ja planeeringute kooskõlastamise alused“ ei ole planeeringu, millega kavandatakse EKV vähendamist, Keskkonnaametiga kooskõlastamine kohustuslik (kui kooskõlastamise kohustus ei tulene teistest aspektidest, näiteks kaitstavatest loodusobjektidest, vt ka https://www.keskkonnaamet.ee/elusloodus-looduskaitse/tegevused-kaitstavatel-aladel/planeerimine-ja-ehitamine). Siiski on Keskkonnaamet seisukohal, et vähemalt keerukamatel juhtudel on taoliste planeeringute kooskõlastamine ametiga mõistlik, kuna eelneva koostööga välditakse EKV vähendamise taotluse menetlemisel segadust ja probleeme.

EKV vähendamise taotluse laekumisel hindab Keskkonnaamet EKV vähendamise vastavust ranna või kalda kaitse eesmärgile ja looduskaitseseaduse § 40 lg-s 1 sätestatule (LKS-i § 40 lg 5). Vajaduse korral nõustab Keskkonnaamet kohalikku omavalitsust eelnevalt varasema kogemuse ja ametisiseste juhiste põhjal. EKV vähendamise kaalumisel lähtub Keskkonnaamet konkreetsest planeeringulahendusest, mis on kavandatud vähendatava EKV-ga alale ning sellega seotud aladele. Seetõttu võib Keskkonnaamet anda nõusoleku EKV vähendamiseks ka üksnes konkreetses planeeringulahenduses esitatud lahendusele. Keskkonnaametis osalevad EKV vähendamise kaalumisel paljud eri tasandi spetsialistid ning lõpliku otsuse teeb amet juhtkonna tasandil.

Hea teada

Kui kohalik omavalitsus on üldplaneeringuga ehituskeeluvööndit laiendanud looduskaitseseaduses sätestatud ulatusest suuremas ulatuses, siis on see kohaliku omavalitsuse seatud täiendav piirang. Seega, kui kohalik omavalitsus soovib hiljem ehituskeeluvööndit vähendada looduskaitseseadusega sätestatud piiresse, siis on tal kui piirangu seadjal selleks õigus. Tegemist on kohaliku omavalitsuse pädevusse kuuluva planeerimisalase otsustusega ja Keskkonnaametil puudub siinkohal pädevus sekkuda.

Näiteid EKV vähendamist toetavate asjaolude kohta:

• olemasolevate ehitiste asemele või vähesel määral juurde ehitamine (sh olemasoleva hoonestuse laiendamine, hoonestuse taastamine endisel kujul ja otstarbel);
• avalikkusele suunatud ehitised (nt mänguväljak, külaplats, puhkeala), otseselt ranna või kaldaga seotud ehitised (nt avalikud sadamad);
• ala on vahetult ümbritsetud hoonetega.

Näiteid EKV vähendamist mittetoetatavate asjaolude kohta:

• ehitamine hoonestamata katastriüksustel;
• ehitamine looduslikele kooslustele (st taimkattega aladele), sealhulgas kaitstavate liikide leiukohtadesse või looduskaitselist tähtsust omavatele elupaigatüüpidele (kaitsealadel ja hoiualadel on omaette reeglid), metsamaa raadamise vajaduse korral ka ehitamine kaitstavatele kooslustele;
• rohevõrgustiku sidususe ja terviklikkuse rikkumine;
• reljeefi ja kaldajoone oluline muutmine (üleujutatavad alad, täitmine, kuivendamine, erosioonioht);
• kalda püsivust ohustavad nõlvaprotsessid;
• ehitise sobimatus piirkonna asustusstruktuuriga;
• ehitamine olemasolevast asustusalast veekogu suunas ja olemasolevat asustusala laiendavalt piki veepiiri;
• vastuolu ranna ja kalda avaliku kasutusega;
• ehitamine on võimalik väljaspool EKV-d.

Eespool toodud näited ei ole siduvad ning nõusolek EKV vähendamiseks või nõusoleku andmisest keeldumine sõltub konkreetse planeeringuga kavandatust, kavandatuga kaasnevatest mõjudest ning arendusala keskkonnatingimustest.

EKV vähendamise nõusolek jõustub kehtestatud üld- või detailplaneeringu jõustumisel (LKS-i § 40 lg 6).