Käsiraamat kohaliku omavalitsuse keskkonnaspetsialistile

Planeerimisseaduses (edaspidi „PlanS“) on iga planeeringu liigi juures eraldi sätestatud, kellega tuleb planeeringu koostamisel teha koostööd ja keda tuleb planeerimismenetlusse kaasata. Koostöö lõppeb kooskõlastusega või kooskõlastamata jätmisega.

PlanS-is on nimetatud ministeeriumid ja valitsusasutused, kellega tuleb planeeringu koostamisel koostööd teha ja planeering kooskõlastada, kuid samas ei täpsustata, milliste ministeeriumite või ametitega konkreetse planeeringu liigi puhul tuleb koostööd teha või planeering kooskõlastada.

Vabariigi Valitsus on kehtestanud 17. detsembri 2015. aasta määruse nr 133 „Planeeringute koostamisel koostöö tegemise kord ja planeeringute kooskõlastamise alused“ (edaspidi „määrus nr 133“) (vastavalt PlanS-i § 4 lg 4), mis aitab koostööd korraldada ning annab suunise, milline haldusorgan millise valdkonna eest vastutab ehk kellega tuleb planeeringu koostamisel koostööd teha ja planeering kooskõlastada.

Määruses nr 133 on esitatud avatud nimekiri, kuna seaduse ja määruse tasandil ei ole võimalik anda ammendavat loetelu kõikidest võimalikest koostöö juhtumitest.

Määruse nr 133 § 3 punkti 2 alusel tuleb Keskkonnaametiga koostööd teha ja planeering (sh vajaduse korral keskkonnamõju strateegilise hindamise ehk KSH aruanne) kooskõlastada, kui

• planeeringu elluviimisega võib kaasneda oluline keskkonnamõju, välja arvatud määruse nr 133 § 3 punktis 3 nimetatud juhul – st juhul, kui planeeringule tehakse KSH (Keskkonnaamet ei ole kooskõlastaja, kui kooskõlastajaks on Keskkonnaministeerium);
• planeeringualal asub kaitseala, hoiuala, püsielupaik, kaitstava looduse üksikobjekt või selle kaitsevöönd;
• planeeringualal asub ala, mille suhtes on Keskkonnaministeerium algatanud kaitseala, hoiuala, püsielupaiga või kaitstava looduse üksikobjekti kaitse alla võtmise menetluse.

Detailplaneeringu kooskõlastamise alus Keskkonnaametiga (lisaks PlanS-is ja määruses nr 133 nimetatule) tuleneb ka keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 391 lõikest 2, mille kohaselt § 391 lõikes 1 loetletud objektide vähim vajalik teeninduspiirkond määratakse detailplaneeringu kaudu, mis kooskõlastatakse Keskkonnaametiga.

Lisaks eeltoodule teeb põhjendatud juhul planeerimistegevuse korraldaja koostööd ja kooskõlastab planeeringu ka määruse nr 133 §-s 3 nimetamata juhtudel asutustega, kelle valitsemisalasse või tegevusvaldkonda küsimus kuulub (määruse nr 133 § 2 lg 3).

Lisaks on planeeringu heakskiidu andjal (kohaliku omavalitsuse koostatavate planeeringute puhul riigihalduse minister) õigus planeerimismenetluses määrata koostöö tegijad ja kaasatavad (vt üldplaneeringu puhul PlanS-i § 81 lg 3, kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu puhul PlanS-i § 103 lg 3 ja üldplaneeringut muutva detailplaneeringu puhul PlanS-i § 142 lg 4).

Planeeringu looduskaitselistel asjaoludel Keskkonnaametiga kooskõlastamine on põhjendatud näiteks juhul, kui

• planeeringuala ei hõlma kaitseala, hoiuala, püsielupaika või kaitstava looduse üksikobjekti kaitsevööndit, kuid võib oluliselt mõjutada nende alade keskkonnatingimusi;
• planeeringuga kavandatakse tegevusi I kaitsekategooria kaitsealuse liigi elupaigas või kasvukohas või kui elupaiga või kasvukoha lähistel kavandatav tegevus võib mõjutada leiukoha keskkonnatingimusi või tekitada üleliigseid häiringuid;
• planeeringuga kavandatakse tegevusi II kaitsekategooria kaitsealuse liigi elupaigas või kasvukohas ning planeeringulahenduse elluviimisel ei pruugi olla võimalik säilitada kaitsealuse liigi isendeid (sh planeeringuga kavandatu võib tingida liigi ümberasustamise vajaduse) või võib oluliselt mõjutada leiukoha keskkonnatingimusi.

Täiendavate koostöö tegijate määramisel (sh määruse nr 133 § 2 lg 3 alusel) tuleb alati põhjendada, miks on planeerimismenetluses vajalik teha koostööd just nende asutustega. Planeeringu kooskõlastamiseks peab esitaja üheselt mõistetavalt ja põhjendatult välja tooma, milliste probleemide ja küsimuste lahendamiseks on konkreetsete asutustega koostöö ja kooskõlastamine vajalik.

Kui näiteks varasema, kuni 30. juunini 2015 kehtinud planeerimisseaduse § 17 lõike 3 punkti 3 kohaselt kehtestatud üldplaneeringu alusel koostatud detailplaneeringu puhul määras kohalik omavalitsus teiste kohalike omavalitsuste või riigiasutustega kooskõlastamise vajaduse ning tegi seda planeeringu lähteseisukohtades, siis, arvestades määruse nr 133 § 2 lõiget 3, ei piisa enam üksnes sellest, et koostöö tegijad (planeeringut kooskõlastavad asutused) on nimetatud planeeringu lähteseisukohtades, kuid puudub koostöö tegemise vajaduse sisuline põhjendus. Sellisel juhul ei saa pidada määruse nr 133 § 2 lõike 3 alusel kehtivat kohustust täidetuks. Nii kohalik omavalitsus kui ka heakskiidu andja peavad täiendavate koostöö tegijate määramisel lähtuma planeeringu sisust ja mõtlema sellele, milliste asutuste valitsemisalas olevaid küsimusi planeering käsitleb. Kindlasti tuleb vältida planeeringute n-ö igaks juhuks kooskõlastamisele saatmist, samuti dubleerimist eri asutuste vahel (nt aeg-ajalt on saadetud sama planeering nii Keskkonnaametile kui ka Kliimaministeeriumile, alati tuleb mõelda, miks see tegevus on vajalik).

Planeeringu kehtestamiseks nõusoleku saamise kohustus tuleneb ka looduskaitseseaduse (LKS) § 14 lõike 1 punktist 5, mille kohaselt kaitsealal, hoiualal, püsielupaigas ja kaitstava looduse üksikobjekti kaitsevööndis ei või ilma kaitstava loodusobjekti valitseja (Keskkonnaamet) nõusolekuta kehtestada detail- ja üldplaneeringut.

Siinkohal tuleb märkida, et LKS-i § 14 lõike 1 punktis 5 ei nähta ette, et kaitseala valitseja nõusolek tuleb saada pärast planeerimismenetluse eelnevate etappide läbimist ning vahetult enne planeeringu kehtestamist. Määruse nr 133 eelnõu seletuskiri rõhutab, et planeerimisseaduse alusel antud kooskõlastus ei asenda looduskaitseseaduse kohast nõusolekut, v.a juhul, kui see on kooskõlastuskirjas selgelt välja toodud. Seega juhul, kui planeerimisseaduse alusel on Keskkonnaamet planeeringu kooskõlastanud, kuid ei ole viidanud, et kooskõlastamisega on antud ka LKS-i § 14 lõike 1 punkti 5 kohane nõusolek, tuleb planeering esitada Keskkonnaametile uuesti LKS-i § 14 lõike 1 punkti 5 kohase nõusoleku saamiseks. Võimaluse korral antakse kooskõlastus ja nõusolek samal ajal.

Maapõueseaduse § 15 lõike 7 alusel kooskõlastatakse maakonnaplaneering, üldplaneering, detailplaneering ja riigi või kohaliku omavalitsuse eriplaneering planeerimisseaduses sätestatud korras Kliimaministeeriumi või valdkonna eest vastutava ministri volitatud asutusega, kui planeeritaval maa-alal asub maardla või selle osa. Sellisel juhul tuleb planeering esitada kooskõlastamiseks Eesti Geoloogiateenistusele, mitte Keskkonnaametile.