Käsiraamat kohaliku omavalitsuse keskkonnaspetsialistile

Linnakeskkonnas saab eristada kolme tüüpi toidu pakkumist lindudele:

• talvine aialindude toitmine toidumajades,
• arvukate linnalindude, näiteks kajakate, vareste ja tuvide toitmine ning
• veelindude toitmine.

Aialindude toitmisega talvel toetatakse lindude hakkama saamist ajal, mil paksu lumekatte tõttu on toidu leidmine raskendatud.

Samas on sagedad juhud, kus korter- või eramajade akendest loobitakse lindudele erinevaid ettejuhtuvaid toidujäätmeid, mis võib naabrite seas tekitada suurt pahameelt. Toidu pakkumine koondab linde ühte paika ning sellega seoses suureneb lärm lindude häälitsuste näol, aga ka väljaheidete hulk ning võimalikud kahjustused varale. Veel enam, pakutud toit ei ole sageli linnule loomuomane ning võib tuua kaasa olukorra, kus linnud jäävadki inimese pakutavat toitu ootama.

Esimesed külmakraadid sügisel ajendavad paljusid inimesi veelinde toitma. Tegemist on aga kriitilise ajaga, mil veelindude toitmisega võime hoopis neile karuteene teha. Nimelt annab toidunappus ning päeva lühenemine veelinnule signaali, et aeg on rändele asuda. Inimene aga, kes veelinnule toitu pakub, annab talle hoopis märguande, et toitu on piisavalt ning rändega pole kiiret. Vaatamata sellele, et rändlinnud suudavad pehmema talve üle elada, siis paksu lumekatte ning krõbedate miinuskraadide ajal jäävad nad siiski hätta ja võivad lausa hukkuda. Nii saab Keskkonnaamet iga aasta teateid rändelt mahajäänud lindudest, kes talve jooksul muutuvad loiuks ning ei suuda enam omal käel toime tulla. Mõneti on tegu looduse loomuliku toimimisega (hilise kurna isend ei saavutanud piisavalt head lennuvõimet, ei kogunud piisavalt rasvavarusid rändeks), kuid kui rändelt maha jäämine on inimese pakutud toidust tingitud, siis lasub selsamal inimesel ka vastutus nende lindude eest. Seetõttu tuleks hoiduda veelindude toitmisest ning vajaduse korral paigaldada toitmist keelavad märgid kohtadesse, kus seda sagedasti ette tuleb.