Käsiraamat kohaliku omavalitsuse keskkonnaspetsialistile

Linnaruumis toimetavad metsloomad tekitavad sagedasti kohalikele elanikele meelehärmi. Muret tuntakse iseenda ja lemmikloomade ohutuse pärast, pidades silmas eelkõige haiguste levikut.

Näiteks võib rebane või kährik levitada lemmikloomadele kärntõve, aga ka erinevaid parasiitseid haigusi (loe lähemalt siit). Viimase vastu aitab regulaarne ussirohu andmine lemmikule. Lisaks on kohatud linnaruumis ka kopraid, kes oma tegevusega võivad veetaset muuta ja üleujutusi tekitada.

Küll aga leidub elanikke, kes on otsustanud linnas elavate metsloomade  asurkondi toetada, pakkudes neile regulaarselt toitu või võimaldades ligipääsu toidule biojäätmete või lemmikloomatoidu näol. Metsloomale regulaarselt toidu pakkumine võib tuua kaasa olukorra, kus loom jääbki inimeselt toitu ootama või lausa nõudma.

Seni kuni metsloomad ei ole abitus seisundis (nt füüsiliselt kinni) või vigastatud sellisel määral, et nad ei suuda enam iseenda eest hoolt kanda, lasub kohalike elanike heaolu silmas pidades loomadega tegelemise kohustus kohalikul omavalitsusel.

Ulukite arvukuse reguleerimine linnaruumis

Ulukite (nt rebased, koprad jne) arvukuse reguleerimisel tuleb silmas pidada, et planeeringuga määratud linna, aleviku ja aleviku ning selgelt piiritletav kompaktse asustusega ala (edaspidi tiheasustusala), kus ohutu jahipidamine ei ole võimalik, ei kuulu jahimaa hulka (JahiS § 3 lg 2 p 1). Samuti ei loeta tiheasustusalale tunginud ulukite jälitamist, püüdmist, tabamist või surmamist jahiseaduse mõistes jahipidamiseks (JahiS § 23 lg 3 p 1). Seetõttu kuulub jahimaalt väljaspool (sh tiheasustusaladel) vabalt elavate ulukite arvukuse reguleerimine kohaliku omavalitsusüksuse vastutusalasse lähtudes kohaliku omavalitsuse korralduse seadusest (KOKS § 6 lg 3 p 2).

Kohalikul omavalitsusel on võimalus ulukite arvukuse reguleerimiseks kasutada vastavat pädevust ja kogemust omavaid teenusepakkujaid (Jäägriabi OÜ Harjumaal ja Pärnumaal) või kohalikke jahiseltse. Siiski tuleb omavalitsusel sätestada tegevuseks õiguslik alus, olgu see koostöölepingu, ühekordselt väljastatava loa vmt näol. Näiteks on  Tartu linn ja vald sõlminud kohaliku jahiseltsiga lepingu. Jahiselts vastutab linnas probleemsete metsloomade püügi ning looduslikku keskkonda toimetamise eest. Loe lähemalt koostööst siit: https://tartu.ee/et/uudised/tartu-linn-ja-tartu-jahindusklubi-teevad-koostood-linna-sattunud-metsloomade-osas.

Kuigi tiheasustusalale sattunud uluki arvukuse reguleerimisega seotud tegevusi (sh püüdmist ja surmamist) ei loeta jahipidamiseks ning jahiseadus ei sätesta jahimaadelt väljaspoole tunginud uluki püüdmiseks või hukkamiseks kasutatavate võtete ja vahendite loetelu (sh jahiaega), soovitame protsessi korraldada ja suunata selliselt, et oleks jälgitud väljakujunenud eetilisi tavasid (vanaloomi ei püüta ega kütita poegimisajal, et ära hoida pesas olevate poegade hukkumine jne) ja vahendeid ning tagatud oleks ohutus inimesele ja teistele elusolenditele. Samuti on oluline püügivahendid märgistada infoga, mis tegevuseks loa annab (nt koostöölepingu nr, lühike selgitatav tekst vmt).

Kas tegevus vajab Keskkonnaameti luba?

Tiheasustusalale sattunud uluki arvukuse reguleerimisega seotud tegevusi (sh püüdmist ja surmamist) ei loeta jahipidamiseks, mistõttu Keskkonnaamet luba väljastada ei saa. Küll aga sätestab looduskaitseseadus, et kohaliku liigi loomi tohib ümber asustada Keskkonnaameti loa alusel (LKS § 58 lg 2). Selleks võib kohalikule omavalitsusele vastavat teenust osutav partner taotleda Keskkonnaametilt luba perioodiks, mil teenust osutatakse. Loa taotlus tuleb esitada info@keskkonnaamet.ee e-posti aadressil, kus mh on välja toodud: osutatava teenuse kirjeldus, teenuse osutaja, teenuse osutamise piirkond ja teenuse osutamise periood.

NB! Looduslikku tasakaalu ohustavad võõrliikide (nt kährikkoerte) elusate isendite loodusesse laskmine on keelatud (LKS § 57 lg 1). See tähendab, et linnaruumis kinni püütud võõrliikide isendite ümberasustamine on keelatud ja loomad tuleb hukata