Käsiraamat kohaliku omavalitsuse keskkonnaspetsialistile

Väärtuste kaitse alla võtmise võimalus on ka kohalikul omavalitsusel, aga looduskaitseseadus näeb sel juhul ette, milliseid objekte kohalik omavalitsus (KOV) kaitsta saab.

Kohaliku omavalitsuse tasandil võib kaitstavaks loodusobjektiks olla nt maastik, väärtuslik põllumaa, väärtuslik looduskooslus, maastiku üksikelement, park, haljasala või haljastuse üksikelement, mis ei ole kaitse alla võetud kaitstava looduse üksikobjektina ega paikne riiklikul kaitsealal. Looduskaitseseadus ei välista näiteks püsielupaigana kattumist, aga kui riiklik kaitsekord on rangem, ei tohi kattumist olla.

On esinenud olukordi, kus KOV tahab kaitse alla võtta liikide elupaiku. Liikide kaitse on aga riigi pädevuses. Seetõttu looduskaitseseadus ei võimalda KOV-il liikide kaitseks kaitseala moodustada.

Kui kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstav loodusobjekt võetakse kaitse alla riikliku kaitsealana või kaitstava looduse üksikobjektina, jääb loodusobjekt ka kohaliku tasandi kaitse alla, kuid kaitsekordade vastuolu korral kohaldatakse riiklikku kaitsekorda.

Rakendada saab vaid looduskaitseseaduses sätestatud piiranguvööndi kaitsekorda (LKS-i § 31), mida võib kaitse-eeskirja või planeeringuga leevendada.

Näiteks saab KOV kohalikul kaitsealal

• keelata maavara kaevandamist,
• ehitamist,
• maaparandussüsteemide rajamist,
• väetiste kasutamist,
• samuti keelata uuendusraied, aga mitte hooldusraied.

KOV ei saa seada liikumispiiranguid ega keelata ehitiste hooldamist.

Keskkonnaamet nõustab kohalikku omavalitsust vajaduse korral.

Menetluse algatab ja viib läbi kohalik omavalitsus, koostades

• üldplaneeringu või detailplaneeringu;
• kaitse-eeskirja;
• (valikuliselt kaitsekorralduskava);
• (üldplaneeringus saab määrata haldusakti peatamise võimalused ja tingimused).

Kui loodusobjekt asub maardlal, tuleb kaitse alla võtmise otsuse eelnõu kooskõlastada Kliimaministeeriumiga.