Pakendite ja pakendijäätmete määrus (PPWR)
Euroopa Liidus jõustus 11.02.2025 pakendite ja pakendijäätmete määrus, täisnimega Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2025/40 . See on Euroopa Liidu õigusakt, mille eesmärk on ühtlustada EL-i siseturul pakendite ja pakendijäätmetega seotud nõudeid.
Uus määrus tagab, et pakendimaterjalis või pakendiosades oleks probleemsete ainete sisaldus ja kontsentratsioon võimalikult väike. Lisaks võetakse sellega meetmeid ülemäärase pakendamise vähendamiseks, pakendite ringlussevõetavuse parandamiseks, pakendamise keerukuse minimeerimiseks, ringlussevõetud materjali sisalduse suurendamiseks ning korduskasutuse edendamiseks.
Määrust hakatakse kohaldama alates 12. augustist 2026 (v.a artikkel 67 lg 5, mida kohaldatakse alates 12.02.2029) ning siis tunnistatakse suures osas kehtetuks praegu kehtiv pakendidirektiiv 94/62/EÜ (artikkel 70).
Tootjavastutuse põhimõtete muutumine
Seni on pakendiettevõtja isik, kes majandus- või kutsetegevuse raames pakendab kaupa, veab sisse või müüb pakendatud kaupa. Pakendite tootjavastutusega seotud kohustusi on seni täitnud isikud, kes lasevad pakendatud tooteid turule.
PPWR määruse järgi kasutatakse edaspidi mõistet tootja, kes vastutab pakendijäätmete kogumise ja käitlemise rahastamise eest. Uus tootja määratlus hakkas kehtima 12.08.2026.
PPWR eesmärk on määrata iga pakendi kohta üks tootja. Tootjaks loetakse ettevõtja, kes teeb pakendi või pakendatud toote esimest korda kättesaadavaks selles riigis, kus pakend tõenäoliselt muutub jäätmeks. Tootja võib olla valmistaja, importija või turustaja ning see kehtib sõltumata müügiviisist, sh e-kaubanduse ja kaugmüügi puhul. Tootja määratlus hõlmab nii pakendatud toodete kui ka tühjade pakendite turule laskmist.
Muudatuse eesmärk on ühtlustada tootja mõiste kõigis Euroopa Liidu liikmesriikides ning tagada, et pakendijäätmete eest vastutab selgelt määratud ettevõtja selles riigis, kus pakend muutub jäätmeks.
Ettevõtja on tootja, kui ta:
- teeb riigis esimest korda kättesaadavaks veopakendid, serveerimispakendid või esmatootmise pakendid (nii ühekorra- kui korduskasutuspakendid);
- teeb riigis esimest korda kättesaadavaks pakendatud tooted (nt müügipakendisse või rühmapakendisse pakendatud tooted);
- müüb pakendi või pakendatud toote otse teise riigi lõppkasutajale (nt e-poe kaudu);
- pakib äritegevuse käigus pakendatud toote lahti või ümber, kui vastutav tootja ei ole juba määratud.
Tootja mõiste ja tootjatele rakenduvate kohustuste osas tuleb lähtuda PPWRist ja Euroopa Komisjoni poolt antud suunistest ning korduma kippuvate küsimuste vastustest:
- Euroopa Komisjoni suunisdokument
- Korduma kippuvad küsimused
Korduvad küsimused
Veopakendi tootja määramisel tuleb arvestada järgmisi põhimõtteid.
- Pakend peab täitma pakendi funktsiooni
Kui pakend koosneb mitmest osast ja saab pakendiks alles kokkupanemisel, loetakse tootjaks ettevõtja, kes pakendi lõplikul kujul kokku paneb. - Tootja on tavaliselt see, kes annab veopakendi edasi selle lõplikul kujul
Kui ettevõte valmistab või komplekteerib veopakendi ja annab selle edasi kasutamiseks, on ta tavaliselt tootja. - Oluline on, kus pakend esimest korda kasutusse jõuab
- Kui pakend viiakse teise liikmesriiki ja seal tehakse see esimest korda turul kättesaadavaks, on tootja selles riigis tegutsev ettevõte.
- Kui pakend eksporditakse väljapoole EL-i, ei kohaldu ELi tootjavastutuse nõuded (samas võivad kohalduda sihtriigi nõuded).
- Pakendimaterjal ei ole veel pakend
Kui ettevõte müüb näiteks karbilehti või pakkekile rullina, mida tuleb alles pakendiks kokku panna, ei loeta seda veel pakendi turule laskmiseks. - Kui ettevõte võtab pakendatud kauba vastu, pakib selle lahti või pakendab ümber (näiteks väiksematesse kogustesse), võib ta muutuda veopakendi tootjaks, isegi juhul, kui ta ei oma kaup
Müügi- ja rühmapakendi puhul on tootja ettevõtja, kes paneb toote pakendisse ja teeb pakendatud toote(d) esimest korda kättesaadavaks selles riigis, kus toode jõuab turule.
Näited:
- Kui Eesti ettevõte pakendab toote Eestis ja müüb selle edasi Eestis, on tootja Eesti ettevõte, kes toote pakendas.
- Kui Eesti ettevõte müüb pakendatud toote teise liikmesriigi ettevõtjale, kes laseb selle samas liikmesriigis turule (ei ole ise lõppkasutaja), on tootja selles teises liikmesriigis tegutsev ettevõtja.
- Kui ettevõte müüb pakendatud toote e-poe kaudu otse teise liikmesriigi tarbijale või ettevõtjale, kes toodet samal kujul edasi ei müü, on tootja e-poe müüja ning tootjavastutuse kohustused tuleb täita riigis, kuhu toode müüakse.
Mis on serveerimispakend? Serveerimispakend on ese, mis on disainitud ja ette nähtud müügikohas täitmiseks toote väljastamise eesmärgil. Kaasamüügipakend on serveerimispakend, mis täidetakse külastatavates müügikohtades jookide või valmistoiduga, mis pakendatakse transportimiseks ja koheseks tarbimiseks teises kohas ilma täiendavat valmistamist vajamata ja mida tavaliselt tarbitakse pakendist.
Serveerimispakendi puhul lasub tootjavastutuse kohustus üldjuhul ettevõttel, kes pakendi valmistab.
Erandina loetakse tootjaks pakendi kasutaja (nt toitlustusettevõte), kui pakend on selgelt märgistatud tema nime või kaubamärgiga. Sellisel juhul vastutab pakendi nõuetele vastavuse eest see, kes oma nime alt pakendi turule laseb.
Teatud juhtudel võivad tootjaks olla ka importijad või turustajad, nt kui nad lasevad pakendi turule oma nime või kaubamärgi all või muudavad pakendit viisil, mis võib mõjutada selle vastavust nõuetele.
Tootja vastutab selle eest, et pakend vastab kõigile kehtivatele nõuetele, sealhulgas kestlikkuse ja märgistamise osas, sõltumata sellest, kes on koostanud vastavusdeklaratsiooni või selle osad.
Kui pakend on valmistatud mikroettevõtja tellimusel tema nime või kaubamärgi all ning pakendi tarnija asub samas liikmesriigis, loetakse tootjaks pakendi tarnija.
Kui teises Euroopa Liidu liikmesriigis või kolmandas riigis asuv ettevõte teeb pakendatud toote esimest korda kättesaadavaks otse Eestis asuvale lõppkasutajale, loetakse välisriigi ettevõte üldjuhul Eestis tootjaks laiendatud tootjavastutuse tähenduses.
See kehtib sõltumata müügiviisist, sealhulgas e-poe kaudu eraisikule müümisel, muu kaugmüügi korral ja otsemüügil Eestis asuvale professianaalsele lõppkasutajale.
Professionaalne lõppkasutaja on ettevõtja, kes kasutab ostetud toodet oma tegevuses või tootmisprotsessis ega tee toodet talle tarnitud kujul enam turul kättesaadavaks.
Näiteks kui Eesti tootmisettevõte ostab teisest Euroopa Liidu liikmesriigis asuvalt tarnijalt pakendatud toorainet, kasutab tooraine enda tootmisprotsessis ega müü seda pakendatud toorainet edasi, on Eesti ettevõte professionaalne lõppkasutaja. Kui tarnija müüb ja tarnib kauba otse sellele Eesti lõppkasutajale, on tarnija üldjuhul pakendi tootja Eestis laiendatud tootjavastutuse tähenduses.
Kui teises liikmesriigis asuv ettevõte müüb pakendatud tooted Eestis asuvale professionaalsele edasimüüjale, kes teeb need seejärel Eesti turul kättesaadavaks, on üldjuhul Eesti edasimüüja pakendi tootja Eestis laiendatud tootjavastutuse tähenduses.
Välisriigi tarnija ei ole sellise müügimudeli korral üldjuhul Eestis tootja, sest ta ei tarni toodet otse lõppkasutajale.
Ei. Tootjavastutuse kohustustele ei ole kehtestatud koguselist alampiiri. Kohustused kehtivad sõltumata ettevõtte müügimahust või turule lastud pakendite kogusest.
PPWR näeb alla kümne tonni pakendeid aastas liikmesriigi turule tegevatele tootjatele ette lihtsustatud aruandluse, kuid see ei vabasta tootjat registreerimisest ega muudest tootjavastutuse kohustustest. Lihtsustatud aruandluse korda hakatakse kohaldama koos PPWR-i ühtlustatud registreerimis- ja aruandlussüsteemiga. Süsteem rakendub pärast asjaomase Euroopa Komisjoni rakendusakti vastuvõtmist ja määruses ette nähtud üleminekuaja möödumist.
Tootjate registreerimine ja muud kohustused
Eestis ei ole PPWR-i artiklis 44 sätestatud tootjate registrisse registreerimise kohustus veel kohaldatav.
PPWR-i kohaselt võtab Euroopa Komisjon vastu rakendusakti, millega kehtestatakse tootjate registrisse registreerimise vorm, registrisse kantavad andmed ning aruandluse formaat. Pärast rakendusakti vastuvõtmist on liikmesriikidel 18 kuud aega riikliku tootjate registri loomiseks.
Euroopa Komisjoni avaldatud KKK kohaselt esitavad tootjad uue ühtlustatud korra alusel esimest korda andmed riiklikule tootjate registrile 1. juuniks 2029 eelnenud täiskalendriaasta kohta. See ajakava põhineb eeldusel, et rakendusakt võetakse vastu PPWR-is ette nähtud tähtaja kohaselt.
Kuni tootjate register ei ole Eestis loodud ja registreerimiskohustus jõustunud, ei ole ettevõtjatel võimalik ega vajalik PPWR-i artikli 44 alusel registrisse registreeruda.
Korduvad küsimused
Kuigi PPWR-i artikli 44 kohane tootjate register ei ole veel Eestis kasutusele võetud, kehtivad Eestis juba praegu pakendiseadusest tulenevad kohustused.
Oluline on teada, et pakendiseadus ei näe ette pakendikoguse alampiiri (lävendit), millest alates kohustused tekivad. Seetõttu tuleb pakendiseadusest tulenevaid kohustusi täita sõltumata sellest, kas ettevõtja laseb Eesti turule aastas mõne kilogrammi või suuremas koguses pakendeid.
Kui ettevõtja laseb Eestis turule pakendeid või pakendatud kaupu, tuleb tal täita kehtivast õigusest tulenevad tootjavastutuse kohustused.
See tähendab eelkõige järgmist:
Esitada andmed Eestis turule lastud pakendite kohta pakendiregistrile (PAKIS).
Pakendiettevõtjad peavad esitama pakendiseaduse kohaselt andmed Eestis turule lastud pakendite kohta.
Pakendiregistrit haldab Keskkonnaagentuur. Küsimustes, mis puudutavad PAKIS-esse kasutajana registreerimist, andmete esitamist, registri kasutamist või aruandluse tehnilist korraldust, palume pöörduda Keskkonnaagentuuri poole, klienditugi@envir.ee.
Keskkonnaagentuuri PAKIS-e veebilehelt leiab ka kasutusjuhendid, abimaterjalid ning ajakohase teabe andmete esitamise kohta.
Välisriigi pakendiettevõtja peab määrama Eestis volitatud esindaja.
Pakendiseaduse § 12¹ lõike 7 kohaselt peab pakendiettevõtja, kelle asukoht ei ole Eestis, kuid kes sõltumata müügiviisist laseb majandus- või kutsetegevuse korras Eestis turule pakendeid, määrama Eestis elu- või asukohta omava füüsilisest või juriidilisest isikust volitatud esindaja.
Volitatud esindaja on pakendiseaduse § 10² tähenduses isik, kes täidab pakendiettevõtja eest Eestis pakendiseadusest tulenevaid laiendatud tootjavastutuse kohustusi. Volitatud esindaja võib täita üksnes neid ülesandeid, mis on talle pakendiettevõtja poolt kirjalikult antud volituses kindlaks määratud. Volitus kehtib üksnes juhul, kui volitatud esindaja on selle kirjalikult heaks kiitnud.
Volitatud esindaja võib muu hulgas täita pakendiettevõtja eest pakendiseadusest tulenevaid registreerimis-, aruandlus- ja muid tootjavastutusega seotud kohustusi vastavalt talle antud volitusele.
Pakendiseadus ei näe volitatud esindajana tegutsemiseks ette eraldi tegevusluba, registreeringut ega muid kvalifikatsiooninõudeid. Üks volitatud esindaja võib esindada mitut välisriigi pakendiettevõtjat, kui iga ettevõtja on andnud talle eraldi kirjaliku volituse.
Volitatud esindaja ülesandeid võib täita ka tootjavastutusorganisatsioon kui vastav teenus ja kohustuste ulatus on poolte kokkuleppes ette nähtud.
Müügipakendite turule laskjal tuleb sõlmida leping tootjavastutusorganisatsiooniga.
Tootjavastutusorganisatsioonid Eestis on:
Eesti Pandipakend OÜ - pandipakendite puhul.
Muude pakendiliikide puhul on võimalik tootjavastutuse kohustusi täita ka individuaalselt.
Kui pakendiettevõtjal puudub Eestis asukoht, võib neid kohustusi tema nimel täita volitatud esindaja talle antud volituse ulatuses.
PPWR-i artikli 44 kohane registreerimiskohustus lisandub kehtivatele nõuetele pärast seda, kui Euroopa Komisjoni rakendusakt on vastu võetud ning Eesti on loonud tootjate registri. Euroopa Komisjoni KKK kohaselt toimub esimene ühtlustatud aruandlus eelduslikult 1. juuniks 2029 eelnenud täiskalendriaasta kohta.
Pakendi valmistaja peab enne pakendi turule laskmist läbi viima PPWR-i artikli 38 ja lisa VII kohase vastavushindamismenetluse ning koostama pakendi tehnilise dokumentatsiooni ja ELi vastavusdeklaratsiooni, mis vastab määruse lisa VIII nõuetele. ELi vastavusdeklaratsiooniga kinnitab valmistaja, et pakend vastab PPWR-is asjaomase pakendi turule laskmise ajal kohaldatavatele nõuetele.
Tegemist on valmistaja enesedeklaratsiooniga – riik pakendite vastavust enne turule laskmist ei kinnita. Valmistaja vastutab pakendi vastavuse eest ning peab suutma järelevalveasutuse nõudmisel tõendada, et pakend vastab kohaldatavatele nõuetele.
Vastavushindamismenetlus ja ELi vastavusdeklaratsioon koostatakse üksnes nende nõuete kohta, mis on pakendi turule laskmise ajal kohaldatavad. Hiljem kohalduma hakkavaid nõudeid (näiteks 2030. aastal rakenduvaid nõudeid) ei tule varem turule lastud pakendite vastavusdeklaratsioonis kajastada.
Pakendi või pakendimaterjali tarnija peab andma valmistajale kogu vajaliku teabe ja dokumentatsiooni, mille põhjal saab valmistaja tõendada pakendi vastavust PPWR-i nõuetele.
Importija ja turustaja peavad enne pakendi turule laskmist veenduma, et valmistaja on täitnud PPWR-ist tulenevad kohustused, sealhulgas viinud läbi vastavushindamismenetluse ning koostanud ELi vastavusdeklaratsiooni. Järelevalveasutuse nõudmisel peavad nad suutma tõendada, et need kohustused on täidetud. Soovitame lepingutes kokku leppida vastavusdokumentide kättesaadavuse ning poolte vastutuse jaotuse.
Seega:
Vastavushindamismenetlus on tegevus, mille käigus valmistaja kontrollib pakendi vastavust.
Tehniline dokumentatsioon sisaldab hindamise aluseid, tõendeid ja tulemusi.
ELi vastavusdeklaratsioon on valmistaja ametlik kinnitus, mis põhineb tehtud hindamisel ja tehnilisel dokumentatsioonil.
Need moodustavad ühe terviku: esmalt tehakse vastavushindamine, selle tõendid koondatakse tehnilisse dokumentatsiooni ning hindamise tulemus kinnitatakse ELi vastavusdeklaratsiooniga.
Lisateavet vastavushindamismenetluse ja ELi vastavusdeklaratsiooni kohta leiab PPWR-i artiklitest 38 ja 39 ning lisadest VII ja VIII.
Korduvad küsimused
Valmistaja määramisel on keskne see, kellel on otsustav mõju pakendi disainile ja tehnilistele omadustele. Valmistaja ei pea pakendit ise füüsiliselt tootma. Konkreetse pakendi puhul on tarneahelas üks valmistaja, kes vastutab pakendi nõuetele vastavuse eest.
PPWR artikli 3 lõike 1 punkti 13 järgi on valmistaja:
füüsiline või juriidiline isik, kes valmistab pakendi või pakendatud toote;
kui isik laseb pakendi või pakendatud toote disainida või valmistada oma nime või kaubamärgi all, on valmistaja see isik, olenemata sellest, kas pakendil või pakendatud tootel on näha ka mõni muu kaubamärk;
mikroettevõtja erandi korral on valmistajaks pakendi tarnija. Kui oma nime või kaubamärgi all pakendi või pakendatud toote tellinud ettevõtja on mikroettevõtja ning pakendi tarnija asub samas liikmesriigis, on valmistajaks pakendi tarnija. Mikroettevõtja on ettevõtja, kellel on alla kümne töötaja ja kelle aastakäive või bilansimaht ei ületa kahte miljonit eurot. Oluline on, et erand ei kohaldu pelgalt väikese pakendikoguse tõttu. Kontrollida tuleb mikroettevõtja tingimusi ja tarnija asukohta.
Kui pakend või pakendatud toode lastakse turule ettevõtja enda nime või kaubamärgi all, on see ettevõtja üldjuhul valmistaja. Kui pakendil olev nimi, kaubamärk ning pakendi disaini ja tehniliste omaduste üle otsustav isik ei lange kokku, tuleb valmistaja määrata konkreetsete asjaolude ja poolte tegeliku otsustusõiguse põhjal.
Importija on Euroopa Liidus asuv ettevõtja, kes laseb liidu turule kolmandast riigist pärit pakendi või pakendatud toote.
Näiteks kui Eesti ettevõte impordib Hiinast pakendatud tooteid, tegutseb ta üldjuhul importijana. Imporditud pakend peab vastama PPWR-i nõuetele sõltumata sellest, kus pakend või pakendatud toode valmistati.
Turustaja on tarneahelas osalev ettevõtja, kes teeb pakendi või pakendatud toote turul kättesaadavaks, kuid ei ole selle valmistaja ega importija.
Näiteks võib Eesti ettevõte olla turustaja, kui ta müüb muutmata kujul edasi teise Euroopa Liidu ettevõtja kaubamärgi all olevat toodet. Turustaja ei pea sellisel juhul üldjuhul koostama uut ELi vastavusdeklaratsiooni, kuid ta peab tegutsema nõuetekohase hoolsusega ja veenduma, et valmistaja ning vajaduse korral importija on oma kohustused täitnud.
Tarnija on isik, kes tarnib valmistajale pakendeid või pakendimaterjale. Tarnija võib olla näiteks pakenditootja, pakendimüüja või pakendimaterjali valmistaja.
Tarnija peab andma valmistajale kogu vajaliku teabe ja dokumentatsiooni, mille põhjal saab valmistaja tõendada pakendi vastavust PPWR-i nõuetele. See võib hõlmata näiteks materjali koostise andmeid, tehnilisi kirjeldusi ja katseprotokolle. Tarnija esitatud dokumendid on valmistaja vastavushindamise aluseks.
Vastavushindamismenetlus on protsess, mille käigus pakendi valmistaja hindab ja tõendab enne pakendi turule laskmist, et pakend vastab sellele kohalduvatele PPWR-i nõuetele.
Valmistaja peab vastavushindamise käigus:
tegema kindlaks, millised PPWR-i nõuded pakendile kohalduvad;
hindama pakendit koos kõigi selle osade ja materjalidega;
koguma vastavuse tõendamiseks vajalikud andmed ja dokumendid;
hindama tõendusmaterjali piisavust;
tegema vajaduse korral arvutusi, katseid või riskihindamise;
koostama tehnilise dokumentatsiooni;
koostama hindamise tulemuse põhjal ELi vastavusdeklaratsiooni.
Vastavushindamine tuleb teha PPWR-i artikli 38 ja VII lisa kohaselt ja selle eest vastutab pakendi valmistaja.
Tehniline dokumentatsioon on dokumentide ja andmete kogum, mille põhjal saab hinnata, kas pakend vastab sellele kohalduvatele PPWR-i nõuetele.
Tehniline dokumentatsioon ei ole üksnes ELi vastavusdeklaratsioon ega tarnija kinnitus. See peab sisaldama piisavalt teavet, et näidata:
millist pakendit hinnati;
millised nõuded pakendile kohalduvad;
milliseid andmeid hindamisel kasutati;
kuidas vastavust kontrolliti;
millisele järeldusele valmistaja jõudis.
Tehnilise dokumentatsiooni koostamise eest vastutab pakendi valmistaja.
ELi vastavusdeklaratsioon on valmistaja ametlik kinnitus, et deklaratsioonis nimetatud pakend või pakenditüüp vastab sellele kohalduvatele PPWR-i nõuetele.
Deklaratsioon koostatakse pärast vastavushindamise tegemist ja tehnilise dokumentatsiooni koostamist. Deklaratsioon ei ole vastavushindamise asemel esitatav dokument, vaid valmistaja järeldus tehtud hindamise põhjal.
Tegemist on valmistaja enesedeklaratsiooniga – riik pakendite vastavust enne turule laskmist ei kinnita.
Ei. Vastavushindamine, tehniline dokumentatsioon ja ELi vastavusdeklaratsioon peavad hõlmama nõudeid, mis on konkreetse pakendi turule laskmise ajal kohaldatavad. Hiljem kohalduma hakkavaid nõudeid ei pea varem turule lastava pakendi deklaratsioonis ennetavalt vastavaks tunnistama.
Pakendilahenduste edasisel kavandamisel tuleb siiski arvestada tulevaste märgistamise, ringlussevõetavuse, ringlussevõetud plasti sisalduse, pakendi minimeerimise, tühja ruumi ja korduskasutuse nõuetega.
Üldsõnalisest kinnitusest, et pakend või materjal „vastab PPWR-ile“, ei pruugi piisata. Kinnitusest peaks vähemalt selguma:
millise pakendi, komponendi või materjali kohta see käib;
millistele konkreetsetele nõuetele vastavust kinnitatakse;
millistel andmetel, arvutustel või katsetel kinnitus põhineb;
kas hinnatud on kogu pakendiühikut (sh trükivärvid, liimid või muud pinnakatted);
kas teave on ajakohane ja jälgitav.
Tarnija kinnitus võib olla üks osa tehnilisest dokumentatsioonist, kuid see ei asenda valmistaja vastavushindamist ega valmistaja ELi vastavusdeklaratsiooni.
Ei. Pakendimaterjali tarnija deklaratsiooni, spetsifikatsiooni või katseprotokolli võib kasutada valmistaja vastavushindamise ja tehnilise dokumentatsiooni osana. Lõpliku ELi vastavusdeklaratsiooni koostab siiski pakendi valmistaja enda nimel.
Kui ettevõte müüb muutmata kujul edasi teise ettevõtja nime või kaubamärgi all olevat pakendatud toodet, ei pea edasimüüja uut deklaratsiooni koostama. Sellisel juhul võib ta tugineda valmistaja ELi vastavusdeklaratsioonile.
Kui ettevõte turustab pakendatud toodet oma nime või kaubamärgi all, on ta üldjuhul ise valmistaja ning peab koostama deklaratsiooni enda nimel.
Eraldi kohustuslikku vormipõhja ei ole kehtestatud. Deklaratsioon peab sisaldama PPWR-i VIII lisas nõutud teavet.
Deklaratsioonist peab olema võimalik üheselt aru saada:
kes on valmistaja;
millise pakendi või pakenditüübi kohta deklaratsioon kehtib;
millistele nõuetele vastavust kinnitatakse;
kes on deklaratsiooni valmistaja nimel allkirjastanud;
millal deklaratsioon välja anti.
Kasutatud standardid või tehnilised kirjeldused tuleb asjakohasel juhul samuti välja tuua.
Ei. Vastavusdeklaratsioon koostatakse kogu pakendiühiku kohta tervikuna.
Komponentide tarnijate eraldi deklaratsioone ja tehnilisi dokumente saab kasutada valmistaja tehnilise dokumentatsiooni osana. Valmistaja peab nende põhjal hindama kogu pakendiühiku vastavust.
Deklaratsioon tuleb üle vaadata, kui pakendis, selle kasutuses või kohaldatavates nõuetes toimub muudatus, mis võib mõjutada deklaratsiooni õigsust.
Ajakohastamine võib olla vajalik näiteks siis, kui muutub:
pakendi materjal või koostis;
oluline komponent;
tarnija ja koos sellega materjali omadused;
pakendi konstruktsioon või mõõt;
kasutusotstarve;
pakendatav toode;
kohaldatav õigusnõue;
vastavushindamise tulemus.
Kui pakendi asjakohased omadused ei muutu, ei ole deklaratsiooni vaja üksnes aja möödumise tõttu uuesti koostada.
Ei. PPWR ei nõua automaatselt iga pakendi või pakendipartii eraldi laborianalüüsi.
Laborikatseid võib vaja minna eelkõige juhul, kui:
pakendi täielik koostis ei ole teada;
tarnija kinnitus on liiga üldine;
kasutatakse ringlussevõetud materjali;
kasutatakse funktsionaalseid katteid, trükivärve, liime või muid aineid, mille koostise kohta puudub piisav teave;
olemasolevad andmed on puudulikud või vastuolulised;
riskihinnang näitab, et üksnes dokumentidele tuginemine ei ole piisav.
Kui laborianalüüsi ei tehta, tuleb tehnilises dokumentatsioonis kirjeldada kasutatud alternatiivset tõendusmaterjali ja põhjendada selle piisavust.
Mitte alati. Aine võib esineda kasutatud tooraines, ringlussevõetud materjalis, trükivärvis, liimis, lakis või pinnakattes, tootmisprotsessist pärineva saastumisena. Valmistaja peab hindama pakendit tervikuna.
Kui tarnijal on pakendi koostise, kasutatud tooraine ja tootmisprotsessi kohta piisav, usaldusväärne ja kontrollitav teave ning see võimaldab tõendada vastavust nõuetele, võib tarnija kinnitus olla piisav tõendusmaterjal. Lõplik vastutus vastavuse tõendamise eest jääb siiski valmistjale, kes peab suutma seda vajaduse korral dokumentidega põhjendada.
Otsustav ei ole üksnes pakendi tootmise kuupäev, vaid see, millal pakend või pakendatud toode esimest korda Euroopa Liidu turul kättesaadavaks tehti.
Kui pakend või pakendatud toode oli enne 12. augustit 2026 juba õiguslikult iseseisvale turustajale või jaemüüjale tarnitud, võib see olla enne PPWR-i üldise kohaldamise algust turule lastud. Kui kaup asus üksnes valmistaja enda laos või logistikateenuse osutaja juures, ei tähenda see iseenesest, et kaup oli turule lastud.
Ettevõttel on soovitatav säilitada turule laskmise aega tõendavad lepingud, arved, saatedokumendid ja partiiandmed. Iga juhtumit tuleb hinnata selle tegelike asjaolude põhjal.
PPWR-i nõuded ei asenda muid pakendile kohalduvaid õigusakte. Toiduga kokkupuutuv pakend peab samaaegselt vastama PPWR-ile ja toiduga kokkupuutuvate materjalide nõuetele.
Kui ühe pakendi kohta tuleb koostada vastavusdokumente mitme Euroopa Liidu õigusakti alusel, võib ettevõte kasutada ühte või mitut dokumenti, kui iga õigusakti kohane vastavus ja dokumentide omavaheline seos on üheselt arusaadav. Toiduga kokkupuutuvate materjalide nõuete ja vastavusdokumentide kohta annab teavet Põllumajandus- ja Toiduamet.
Tootja ja valmistaja roll on erinev.
Valmistaja vastutab pakendi nõuetele vastavuse eest (nt disain, märgistus, kestlikkus, vastavusdeklaratsiooni koostamise kohustus).
Tootja vastutab pakendijäätmete käitlemise rahastamise eest riigis, kus pakend muutub jäätmeks.
Seega need rollid võivad kuuluda erinevatele ettevõtjatele.
Pakenditele kohalduvad nõuded
PPWR kehtestab pakenditele nõuded, mille eesmärk on vähendada pakendite ja pakendijäätmete keskkonnamõju kogu nende elutsükli jooksul. Määrusega soodustatakse ülemäärase pakendamise vältimist, pakendite korduskasutust ja kvaliteetset ringlussevõttu ning suurendatakse ringlussevõetud materjali kasutamist uutes pakendites. Samuti nähakse ette meetmed, et vähendada pakendimaterjalides ja pakendiosades sisalduvate probleemsete ainete kasutamist ning nende kontsentratsiooni, aidates seeläbi vähendada ohtu inimeste tervisele ja keskkonnale ning toetada ohutumat ringmajandust.
Korduvad küsimused
Turule lastud pakend tuleb valmistada nii, et pakendimaterjalis või pakendiosades oleks probleemsete ainete sisaldus ja kontsentratsioon võimalikult väike, sealhulgas nende ainete esinemine heites ja jäätmekäitluse saadustes. Samuti tuleks minimeerida mikroplasti kahjulikku keskkonnamõju.
Euroopa Komisjon koostab 31. detsembriks 2026 Euroopa Kemikaaliameti abiga aruande probleemsete ainete sisalduse kohta pakendites ja pakendiosades, et teha kindlaks, mil määral need mõjutavad negatiivselt materjalide korduskasutamist ja ringlussevõttu või mõjutavad kemikaaliohutust.
Alates 12. augustist 2026 ei tohi turule lasta toiduga kokkupuutuvaid pakendeid, mis sisaldavad per- ja polüfluoritud alküülühendeid (PFAS-ained) järgmises piirnormiga võrdses või seda ületavas kontsentratsioonis, niivõrd kui sellises kontsentratsioonis PFAS-aineid sisaldava pakendi turule laskmine ei ole mõne muu liidu õigusakti kohaselt keelatud:
25 ppb mis tahes PFAS-aine kohta mõõdetuna PFAS-ainete sihtanalüüsiga (polümeersed PFAS-ained on kvantifitsee rimisest välja jäetud);
250 ppb PFAS-ainete summa kohta, mis on kõigi PFAS-ainete sihtanalüüside summa, kus kohaldataval juhul on arvesse võetud lähteainete lagunemist (polümeersed PFAS-ained on kvantifitseerimisest välja jäetud), ja
50 ppm PFAS-ainete kohta (sealhulgas polümeersed PFAS-ained); kui fluori üldsisaldus ületab 50 mg/kg, esitab määruse (EÜ) nr 1907/2006 artikli 3 punktides 9, 11 ja 13 määratletud valmistaja, importija või allkasutaja taotluse korral käesoleva määruse artikli 3 lõike 1 punktides 13 ja 17 määratletud valmistajale või importijale tõendi fluori koguse kohta, mille sisaldust on mõõdetud kas PFAS-ainetes või muudes kui PFAS-ainetes, et nad saaksid koostada käesoleva määruse VII lisas osutatud tehnilise dokumentatsiooni.
Alates 1. jaanuarist 2030 peavad kõik turule lastud pakendid peavad olema ringlussevõetavad.
Pakend loetakse ringlussevõetavaks, kui see vastab järgmistele tingimustele:
- Selle disain toetab materjali ringlussevõttu, mis võimaldab kasutada saadud teiseseid tooraineid, mis on algmaterjaliga võrreldes piisava kvaliteediga, et neid saaks kasutada esmaste toorainete asendamiseks.
Alates 1. jaanuarist 2030 võib lasta turule ainult pakendeid, mis vastavad neile tingimustele. - Kui sellest saavad jäätmed, saab seda liigiti koguda vastavalt artikli 48 lõigetele 1 ja 5, sortida konkreetseteks jäätmevoogudeks, ilma et see mõjutaks muude jäätmevoogude ringlussevõetavust, ning artikli 6 lõike 5 kohaselt sätestatud metoodika alusel mastaapselt ringlusse võtta.
Alates 1. jaanuarist 2035 võib lasta turule ainult pakendeid, mis vastavad neile tingimustele.
Komisjon võtab 1. jaanuariks 2028 vastu delegeeritud õigusakti, et kehtestata pakendikategooriate jaoks ringlussevõttu toetava disaini kriteeriumid ja tulemusklassid (A, B ja C).
Alates 1. jaanuarist 2030 peavad kõik turule lastud pakendid vastama vähemalt A, B ja C tulemusklassile. Alates 1. jaanuarist 2038 peavad kõik turule lastud pakendid vastama vähemalt A ja B tulemusklassile.
1. jaanuariks 2030 peab turule lastud pakendi mis tahes plastosas olema tarbimisjärgsete plastijäätmete taaskasutusest saadud ringlussevõetud materjali miinimumsisaldus protsentides, arvutatuna tootmisrajatise ja aasta keskmisena, iga II lisa tabelis 1 osutatud pakendiliigi ja -vormi kohta alljärgnev:
30% kontaktitundlikel pakenditel, mille valmistamisel on peamiseks komponendiks polüetüleentereftalaat (PET), välja arvatud ühekordselt kasutatavad plastist joogipudelid;
10% kontaktitundlikel pakenditel, mis on valmistatud muudest plastmaterjalidest kui PET, välja arvatud ühekordselt kasutatavad plastist joogipudelid;
30% ühekordselt kasutatavatel plastist joogipudelitel;
35% muudel plastpakenditel kui käesoleva lõike punktides a, b ja c osutatud pakendid.
1. jaanuariks 2040 peab turule lastud pakendi mis tahes plastosas olema tarbimisjärgsete plastijäätmete taaskasutusest saadud ringlussevõetud materjali miinimumsisaldus protsentides, arvutatuna tootmisrajatise ja aasta keskmisena, iga II lisa tabelis 1 osutatud pakendiliigi ja -vormi kohta alljärgnev:
50% kontaktitundlikel pakenditel, mille valmistamisel on peamiseks komponendiks PET, välja arvatud ühekordselt kasutatavad plastist joogipudelid;
25% kontaktitundlikel pakenditel, mis on valmistatud muudest plastmaterjalidest kui PET, välja arvatud ühekordselt kasutatavad plastist joogipudelid;
65% ühekordselt kasutatavatel plastist joogipudelitel;
65% muudel plastpakenditel kui käesoleva lõike punktides a, b ja c osutatud pakendid.
Lõikeid 1 ja 2 ei kohaldata: a) toiduga kokkupuutumiseks ettenähtud plastpakendite suhtes, kui ringlussevõetud materjali kogus ohustab inimeste tervist ja sellega kaasneb pakendatud toodete mittevastavus määrusele (EÜ) nr 1935/2004; b) mis tahes plastosade suhtes, mis moodustavad vähem kui 5 % kogu pakendiühiku kogumassist.
Alates 12. veebruarist 2028 peavad puu- ja köögiviljade kleebised ning läbilaskevad teekotikesed, kohvipadjad või muu joogi jaoks mõeldud kotikesed olema kompostitavad. Nimetatud tooted peavad vastama biojäätmete töötlemise rajatistes tööstuslikult kontrollitud tingimustes kompostimise standardile ning olema liikmesriikide nõudmisel kooskõlas käesoleva artikli lõikes 6 osutatud kodukompostimise standarditega.
Hiljemalt 12. veebruariks 2028 peavad muud kui eelnevas lõikes nimetatud ja biojäätmetega koos kompostimiseks lubatavad pakendid (mitteläbilaskev tee-, kohvi- või muu joogi masinast ühe korra serveerimise ühik ning eriti õhukesed plastkandekotid ja õhukesed plastkandekotid, samuti muud pakendid, kui liikmesriik on nende kompostitavust nõudnud), sealhulgas biolagunevatest plastpolümeeridest ja muust biolagunevast materjalist valmistatud pakendid, olema disainitud materjali ringlussevõttu toetavaks kooskõlas artikliga 6 ja ilma, et see mõjutaks muude jäätmevoogude ringlussevõetavust.
Komisjon palub 12. veebruariks 2026 Euroopa standardiorganisatsioonidel koostada harmoneeritud standardid vastavate kriteeriumitega.
Valmistaja või importija tagab 1. jaanuariks 2030, et turule lastud pakend on disainitud nii, et selle mass ja maht on viidud funktsionaalsuse tagamiseks vajaliku miinimumini, võttes arvesse pakendi kuju ja selle valmistamise materjali.
Valmistaja või importija tagab, et pakendeid, mis ei vasta käesoleva määruse IV lisas sätestatud hindamiskriteeriumidele, ja selliste omadustega pakendeid, mille eesmärk on üksnes suurendada toote tajutavat mahtu, sealhulgas topeltseinad, põhjakõrgendused ja tarbetud kihid, ei lasta turule (v.a siis, kui pakendi disain on kaitstud vastavate EL regulatsioonidega või tegu on kaitstud geograafilise tähisega pakendiga).
Alates 12. augustist 2028 peavad kõik turule lastavad pakendid kandma ühtlustatud märgistust, mis aitavad tarbijal lihtsustada liigiti kogumist. Komisjon võtab hiljemalt 12.08.2026 vastu vastava rakendusakti, milles täpsustatakse märgistusega seotud kriteeriumeid.
Märgistus tuleb kanda ka korduskasutatavale pakendile.
1. jaanuariks 2030 tagavad rühmapakendeid, veopakendeid või e-kaubanduse pakendeid täitvad ettevõtjad, et tühja ruumi suhtarv, mida väljendatakse protsendina, on maksimaalselt 50%.
Tühjaks ruumiks loetakse ruumi, mis on täidetud täitematerjaliga, nagu paberiribad, õhukotid, mullikile, vahtkummi, vahtpolüuretaan, puitvill, polüstüreen või stürovahust graanulid.
Alates 1. jaanuarist 2030 ei tohi turule lasta teatavaid plastpakendeid (V lisa):
Ühekordselt kasutatav plastist rühmapakend (pakkekile, termokahanev kile)
Ei ole lubatud eelpakendada alla 1,5 kg värske puu- ja köögivilju (võrgud, kotid, alused, anumad)
Ühekordselt kasutatavad toidu ja joogi plastpakendid, mis täidetakse ja mille sisu tarbitakse HORECA sektori (sh jaekaubanduse) ruumides (alused, ühekordselt ka sutatavad taldrikud ja topsid, kotid, karbid).
Ühekordselt kasutatavad plastpakendid maitseainete, hoidiste, kastmete, kohvi koore, suhkru jm lisandite jaoks HORECA sektoris kohapeal tarbides (kotikesed, topsid, alused, karbid)
Majutussektori ühekordsed pakendid, mis on mõeldud hotellikülastajatele indivi duaalseks kasutamiseks (šampoonipudelid, käteja kehakreemide pudelid, tükiseebi ümbrised)
Eriti õhukesed plastkande kotid pakendamata toidu jaoks (v.a hügieeni eesmärgil või toidu raiskamise vältimiseks)
12.02.2027 – HoReCa sektori lõppturustaja võimaldab tarbijatel tuua täitmiseks kaasa oma anuma, et võimaldada kaasamüügiks külmi või kuumi jooke ja valmistoite. Sellest võimalusest tuleb tarbijat müügikohas teavitada.
12.02.2028 - HoReCa sektori lõppturustaja võimaldab tarbijatel osta külmi või kuumi jooke ja valmistoite korduskasutussüsteemi kuuluvas korduskasutuspakendis. Sellest võimalusest tuleb tarbijat müügikohas teavitada.
Mõlemal juhul ei tohi tooteid kõrgema hinnaga ja ebasoodsamatel tingimustel müüa kui samast tootest ja ühekorrapakendist koosnevat müügiühikut müües.
Alates 2030. a püüavad lõppturustajad pakkuda 10% müüdavatest toodetest korduskasutuspakendites.
Liikmesriikidel õigus veel kõrgemaid sihtmäärasid rakendada, kui on oht, et artikli 43 sihtmäärad ei ole saavutatavad (jäätmetekke vältimine).
Ettevõtjad, kes pakuvad võimalust osta tooteid taastäitmise kaudu, teavitavad lõppkasutajaid järgmisest (taastäitmise reeglid):
anumate liigid, mida saab taastäitmise kaudu pakutavate toodete ostmiseks kasutada;
taastäitmise hügieenistandardid;
lõppkasutaja vastutus tervise ja ohutuse eest punktis a osutatud anumate kasutamisel.
Reeglid hoitakse ajakohastena ja tarbijatele nähtaval kohal.
Ühekordselt kasutatavaid pakendeid ei või anda täitmiseks tasuta.
Alates 1. jaanuarist 2030 püüavad lõppturustajad, kelle müügipind on üle 400 m2, eraldada sellest müügipinnast 10% nii toiduainete kui ka toiduks mittekasutatavate toodete taastäitejaamadele.
Liikmesriigid rakendavad meetmeid, et järjekindlalt vähendada õhukeste plastkandekottide tarbimist oma territooriumil.
Vähenemist loetakse järjekindlaks, kui aastane tarbimine ei ületa 40 õhukest plastkandekotti elaniku kohta või samaväärset sihtmäära massi järgi 31. detsembriks 2025 ja seejärel iga järgneva aasta 31. detsembriks.
Liikmesriigid võivad eesmärgi saavutamiseks rakendada turule laskmise keeldu ja majandushoobasid (kehtestatakse hind).
Seotud viited
Viimati uuendatud 14.09.2026
