Eesti-Soome ühine LIFE projekt „Läänemere rannikuelupaikade võrgustike taastamine“ ehk CoastNet LIFE on suunatud rannikumere ja -koosluste, väikesaarte, jõgede ja kallaste elupaikade ja vee-elustiku tervendamiseks. Projekt kestab 1. augustist 2018 kuni 31. märtsini 2025 aastal.
Projekti eestipoolseteks partneriteks on riigi Keskkonnaamet ja Tallinna Keskkonnaamet, soomepoolseid partnereid on kuus. Projekti juhtpartneriks on Soome Metsavalitsus (Metsähallitus). Riigimaadel asuvate elupaikade taastamisele aitab kaasa RMK, samuti tehakse koostööd eramaaomanikega. Projekti rahastavad Euroopa Komisjoni LIFE+ Nature programm, SA KIK, Keskkonnaamet ja Tallinna Keskkonnaamet.
Asukoht
Eesti-Soome ühisprojekti tegevused on suunatud tervikuna kogu rannikukompleksi elupaikadele ja elustikule, hõlmates nii Soome lahe lõuna- ja põhjarannikut kui ka Botnia lahega piirnevat Soome rannikut. Eesti projektialad asuvad Lahemaa rahvuspargis, Kolga lahe ja Aegna maastikukaitsealal ning Paljassaare hoiualal Tallinnas.
Eesti ja Soome projektialade kaart
Projekti eesmärk
Eesmärk on Soome lahe rannikukompleksi Natura 2000 võrgustiku elupaikade ja elustiku seisundi parandamine läbi ranniku, väikesaarte, valgala jõgede ja kallaste elupaikade tuumalade tervikliku taastamise. Piloottegevusena on võetud eesmärgiks kogu rannikuelupaikade võrgustiku heast seisundist sõltuva katusliigi ohustatud ebapärlikarbi noorjärkude eduka arengu toetamine. Projekti loomulik osa on ka kogemuste vahetamine ning avalikkuse teadlikkuse tõstmine loodusväärtuste taastamise vajalikkusest ja Natura 2000 võrgustiku olulisusest.
Projekti olulisemad tegevused Eestis
1. Elupaikade taastamine
Projekti käigus taastatakse 30 ha päikesele avatud elupaikasid Rammu ja Mohni saarel ning 102 ha muid poollooduslikke kooslusi Lahemaa rahvuspargis, Paljassaares ja Aegnal. Selleks raiutakse aladel kasvav võsa ja puistu või niidetakse roostik ning vajadusel rajatakse elupaikade edasiseks hoolduseks karjaaiad. Paljassaares ja Aegnal tõrjutakse 13 hektaril kurdlehist kibuvitsa, Lahemaal raiutakse 38 hektaril mägimändi ning koristatakse ka NSVL-aegsete sõjarajatiste jäänuseid.
Miks on vaja elupaiku taastada?
Avatud luitealade, nõmmede ja liivikute kadumine on endaga kaasa toonud mitmete varajases suktsessiooniastmes olevatest liivastest elupaikadest sõltuvate kaitsealuste liikide (nt nõmmnelk, kõre, nõmmelõoke, suur-kuldtiib jt) arvukuse olulise languse. Soome lahe saarte hariliku kukemarjaga kinnistunud luidete 2140* pindala kahaneb, kuna avarad alad on kinni kasvamas männi ja kadakaga. Poolloodusliku koosluse taastamistegevustega, nt võsa raiumise ja pideva karjatamisega on võimalik alade kinnikasvamist vältida.
Aegna ja Paljassaare rannikute poollooduslikud elupaigad on olulised lindude pesitsusalad ja rändlindude peatuspaigad. Nende koosluste säilimine on vajalik suure arvu linnuliikide arvukuse hoidmiseks. Samuti vajavad hooldamist Lahemaa rahvuspargis Soome lahe valgala jõgede kallastele jäävad poollooduslikud kooslused, et luua sobivad tingimused sealsetele olulistele kaitsealustele liikidele. Need alad on elupaigaks näiteks mustlaik-apollo liblikale, rohe-vesihobule, must-toonekurele ja teistele. Lisaks liikide elupaiga kvaliteedi tõstmisele aitab poollooduslike koosluste hooldamine hoida nende unikaalsete maastikuelementide püsimist meie looduses.
Kurdlehine kibuvits laiendab invasiivse liigina pidevalt oma areaali Paljassaares ja Aegnal. Lahemaa rahvuspargi metsaelupaikade väärtust kahandavad nii sinna istutatud mägimänni esinemine kui ka vanade rajatiste varemed. Võõrliikide ja sõjarajatiste eemaldamine loodusest aitab meie kohalikul elustikul paremini taastuda.
Rammu saare avatud kooslusi ohustab männiga kinnikasvamine. Pildistas Riina Martverk.
2. Jõeelustiku taastamine
Jõeelupaikade taastamistöid tehakse Lahemaa rahvuspargis 183 hektaril nii jõgedes kui ka nende kallastel. Altja oja, Mustoja ja Pudisoo jõe elutingimuste parandamiseks eemaldatakse veest voolutakistusi (vette langenud puud, kopratammid jt), rajatakse erosioonitõkkeid, tehakse kallastel võsaraiet ja eemaldatakse kõrget kaldarohustut. Jõeelupaikade kvaliteedi tõstmise kõrval, aidatakse projektiga kaasa ka ebapärlikarbi noorjärkude arenemisele. Selleks püütakse jõest ebapärlikarbi pihtvastseid kandvaid lõhilasi, viiakse nad tehistingimustesse, kus karbi noorjärgud kalade küljest eemalduvad ning kasvatuskastide põhja kinnituvad. Kasvatuskastid koos ebapärlikarbi noorjärkudega viiakse tagasi kodujõkke ning seal jätkub kastide hooldamine vähemalt 10 aasta jooksul. Tegu on piloot-tegevusega, kus iga liigutus korratavalt dokumenteeritakse.
Miks on see vajalik?
Vee- ja kaldaelupaikade kompleksne taastamine loob paremad elutingimused sealsetele kaitsealustele liikidele nagu ebapärlikarp, paks jõekarp, rohe-vesihobu, mustlaik-apollo liblikas ja teised. Võitjaks on loomulikult ka sealsed lõhilased. Kallastel toimuv mõjutab oluliselt veenäitajaid ning kaldakooslused on ka paljudele liikidele oluliseks toitumisalaks.
Eestis kunagi rohkearvulise ebapärlikarbi ainsaks meil täna teadaolevaks elupaigaks on väike metsajõgi Lahemaa rahvuspargis. Sealse asurkonna keskmine vanus küünib 60 aastani, aga noorkarpide osakaal on olematu. Üheks peamiseks ohuks on jõkke sattuva peenefraktsioonilise ainese hulga suurenemine kuivenduskraavide rajamise/hooldamise või kaldavööndi pinnast lõhkuvate ja erosiooni soodustavate tegevuste tulemusena. Põhjasetete kuhjumine pikal madalvee perioodil on aga üheks olulisemaks noorte karpide hukkumise ja madala ellujäämise põhjuseks. Erinevate paisrajatiste suur hulk jõel halvendab samuti ebapärlikarbi elutingimusi, kuna paisude taha koguneb sete, mille tulemusena toimub elupaiga eutrofeerumine ja vee hapnikusisalduse vähenemine. Lisaks on paisrajatised rändetõkkeks lõhilastele, kelle roll ebapärlikarbi noorjärkude elutsüklis on äärmiselt tähtis.
Ebapärlikarp jõepõhjas vett filtreerimas. Foto: Merike Linnamägi
3. Avalikkuse teadlikkuse tõstmine ja kogemuste vahetamine
Projekti tegevuste ja rannikuelupaikade võrgustiku tutvustamine avalikkusele on kogu projekti perioodil selle lahutamatu ja loomulik osa. Kohalikule kogukonnale, huvigruppidele ja üldsusele korraldatakse seminare ning avalikke arutelusid. Projekti veebilehel ja muudes infokanalites kajastatakse jooksvalt olulisemaid sündmusi, tutvustatakse projekti tegevusi ja tulemusi ning vahendatakse kogemusi. Projektialadele paigaldatakse infostendid, Lahemaa looduskeskusesse luuakse väliõppeklass ning Paljassaares uueneb linnuvaatlustorn. Taastamistööde tegemist toetavad ka mitmed talgud, mis annavad huvilistele võimaluse projekti tegevustes kaasa lüüa ja selle kaudu oma teadmisi täiendada.
Lisainfo: Riina Martverk, Keskkonnaameti Põhja regiooni projektijuht, riina.martverk@keskkonnaamet.ee, +372 5119 332
