Läänemere rannikuelupaikade võrgustiku taastamine

Projekti olulisemad tegevused Eestis

Elupaikade taastamine

Projekti taastamistegevused on suunatud tervikuna kogu rannikukompleksi elupaikadele ja elustikule, hõlmates nii Soome lahe lõuna- ja põhjarannikut kui ka Põhjalahega piirnevat Soome rannikut.

Liikidest saavad eraldi tähelepanu liblikad punalaik-apollo ja mustlaik-apollo, kiil rohe-vesihobu ning magevee karbid ebapärlikarp ja paks jõekarp.

Projekti käigus taastatakse 30 ha päikesele avatud elupaikasid Rammu ja Mohni saarel ning 100 ha muid poollooduslikke kooslusi Lahemaa rahvuspargis, Paljassaares ja Aegnal. Selleks raiutakse aladel kasvav võsa ja puistu või niidetakse roostik ning vajadusel rajatakse elupaikade edasiseks hoolduseks karjaaiad.

Võõrliikidest tõrjutakse Paljassaares ja Aegnal 13 hektaril kurdlehist kibuvitsa ning Lahemaal raiutakse 38 hektaril mägimändi. Samuti koristatakse rannikult NSVL-aegsete sõjarajatiste jäänuseid.

Lammutamisele minevad varemed Lobineemel, juuli 2019. Foto: RIina Martverk — Lammutamisele minevad varemed Lobineemel. Foto: Riina Martverk

Miks on vaja elupaiku taastada?

Avatud luitealade, nõmmede ja liivikute kadumine on endaga kaasa toonud mitmete liivastest elupaikadest sõltuvate liikide (nt nõmmnelk, nõmmelõoke jt) arvukuse languse. Soome lahe saarte värvikirevate nõmmeniitude ja kukemarja luidete pindala kahaneb, kuna avarad alad kasvavad kinni männi ja kadakaga.

Poollooduslike koosluste taastamisega, nt võsa raiumise ja pideva karjatamisega on võimalik alade kinnikasvamist ära hoida.

Aegna ja Paljassaare rannikute poollooduslikud elupaigad on olulised lindude pesitsusalad ja rändlindude peatuspaigad. Nende koosluste säilimine on vajalik suure arvu linnuliikide arvukuse hoidmiseks.

Samuti vajavad hooldamist Lahemaa rahvuspargis Soome lahe valgala jõgede kallastele jäävad poollooduslikud kooslused, et luua sobivad tingimused siinsetele olulistele kaitsealustele liikidele nagu mustlaik-apollo, rohe-vesihobu, must-toonekurg ja mitmed teised. Lisaks elupaiga kvaliteedi tõstmisele aitab poollooduslike koosluste hooldamine hoida nende unikaalsete maastikuelementide püsimist meie looduses.

Kurdlehine kibuvits laiendab invasiivse liigina pidevalt oma areaali Paljassaares ja Aegnal. Lahemaa rahvuspargi metsaelupaikade väärtust kahandavad nii sinna istutatud mägimänni esinemine kui ka vanade piirivalve ehitiste varemed. Võõrliikide ja varemete eemaldamine loodusest aitab meie kohalikul elustikul paremini taastuda.

Jõe-elustiku taastamine

Jõe elupaikade taastamistöid tehakse Lahemaa rahvuspargis 183 hektaril nii jõgedes kui ka nende kallastel. Altja oja, Mustoja ja Pudisoo jõel avame koprapaisusid ja muudame jõe-elupaikasid heterogeensemaks (ehitame voolusuunajaid, erosioonitõkkeid ning lõhilaste kudepadjandeid).

Kallastel teeme mustlaik-apollo elupaikades võsaraiet ja niidame kõrget kaldarohustut. Jõeelupaikade kvaliteedi tõstmise kõrval, aidatakse projektiga kaasa ka ebapärlikarbi noorjärkude arenemisele.

Selleks püütakse jõest ebapärlikarbi pihtvastseid kandvaid forelle, viiakse nad tehistingimustesse, kus karbi noorjärgud kalade küljest eemalduvad.

Noored ebapärlikarbid kogutakse kasvatuskastidesse, kus neid toidetakse umbes pool aastat kuni nad saavutavad vähemalt 1 mm pikkuse. Seejärel viiakse kasvatuskastid koos noorte karpidega tagasi kodujõkke ning seal jätkub kastide hooldamine ligi 10 aastat, misjärel karbid on valmis iseseisvalt jões hakkama saama.

Voolusuunajad Pudisoo jões. Foto: Riina Martverk

Ebapärlikarbi vastsetega nakatunud forellide püük 1, mai 2021. Foto Riina Martverk — Ebapärlikarbi vastsetega nakatunud forellide püük. Foto: Riina Martverk

Miks on see vajalik?

Vee- ja kaldaelupaikade kompleksne taastamine loob paremad elutingimused sealsetele kaitsealustele liikidele nagu ebapärlikarp, paks jõekarp, rohe-vesihobu, mustlaik-apollo ja teised. Võitjaks on loomulikult ka sealsed lõhilased. Kallastel toimuv mõjutab oluliselt veenäitajaid ning kaldakooslused on ka paljudele liikidele oluliseks toitumisalaks.

Eesti kunagi rohkearvulise ebapärlikarbi ainsaks meil täna teadaolevaks elupaigaks on väike metsajõgi Lahemaa rahvuspargis. Sealse asurkonna keskmine vanus on üle 60 aasta. Noorkarpide osakaal on olematu, kõige nooremad ebapärlikarbid on mõnekümne aastased. Üheks olulisemaks noorte karpide hukkumise põhjuseks on põhjasetete kuhjumine kuivenduskraavide rajamise ning kaldavööndi pinnast lõhkuvate ja erosiooni soodustavate tegevuste tulemusena.

Erinevad paisrajatised, sh kopratammid, halvendavad samuti ebapärlikarbi elutingimusi, kuna paisude taha koguneb sete, siin soojeneb vesi ja toimub vee hapnikusisalduse vähenemine. Lisaks on paisrajatised rändetõkkeks lõhilastele, kelle roll ebapärlikarbi noorjärkude elutsüklis on äärmiselt tähtis. Kuna noored ebapärlikarbid kodujões ellu ei jää, toetataksegi projektiga nende elutee algusel hakkama saamist. Tegu on piloot-tegevusega, kus iga liigutus korratavalt dokumenteeritakse.

Avalikkuse teadlikkuse tõstmine ja kogemuste vahetamine

Projekti tegevuste ja rannikuelupaikade võrgustiku tutvustamine avalikkusele on kogu projekti perioodil selle lahutamatu ja loomulik osa. Kohalikule kogukonnale, huvigruppidele ja üldsusele korraldatakse seminare ning avalikke arutelusid.

Projekti veebilehel ja muudes infokanalites kajastatakse jooksvalt olulisemaid sündmusi, tutvustatakse projekti tegevusi ja tulemusi.

Projektialadele paigaldatakse infostendid, Lahemaa looduskeskusesse luuakse väliõppeklass ning Paljassaares uueneb linnuvaatlustorn.

Taastamistööde tegemist toetavad ka mitmed talgud, mis annavad huvilistele võimaluse projekti tegevustes kaasa lüüa ja selle kaudu oma teadmisi täiendada.