Language switcher

Sa oled siin

11. juuli oli 60 aastat tagasi oluliseks kuupäevaks Eesti looduskaitses

Kasari luht Matsalu rahvuspargis. Foto: Kaarel Kaisel.
Hommikune kasari luht Matsalu rahvuspargis. Foto: Kaarel Kaisel.

Eesti looduskaitse ajalooliseks alguseks peetakse aastat 1910, mil Artur Toomi eestvedamisel asuti Vaika saarte linnustikku kaitsma.

1940. aastaks, mil lõppes vägivaldselt Eesti iseseisvuse esimene periood, oli loodud looduskaitseseadus ja kaitse alla võetud 47 kaitseala, 549 üksikobjekti, 26 taimeliiki ja 2 allikat. Silmapaistvamaks looduskaitsetegelaseks kujunes sel perioodil vaieldamatult Gustav Vilbaste. Erik Kumari oli teinud esimese ettepaneku Matsalu looduskaitseala moodustamiseks, kuid aeg ei olnud selleks veel küps. Pärast II maailmasõda alustas väsimatu Gustav Vilbaste taas tööd, et taastada sõja ja okupatsiooni tagajärjel lõhutud süsteemi. Paraku ei sobinud teises ühiskonnakorras kujunenud suhtumine selleaegse nõukogude ametliku suhtumisega. 1947. aastal kehtestati vaid jahikeelu piirkonnad, kus tegelik kaitse jäi vaid paberile. Tol ajal teaduste Akadeemia Bioloogia Instituudis töötanud Erik Kumari tegi veel kord ettepaneku moodustada looduskaitsealad, kus oleks tagatud ka järelevalve ja teaduslik uurimistöö. Paraku ei olnud see võimalik, sest puudus vastav seadus ja üldine tahe.

Tasapisi muutunud oludes sai siiski võimalikuks, et 7. juunil 1957. aastal kehtestati ka Eesti NSV-s looduskaitse alused uue looduskaitseseaduse näol. 11. juulil 1957. aastal kehtestati looduskaitseseadusest lähtuvalt Ministrite Nõukogu määrus nr 242 „Abinõudest looduskaiste organiseerimiseks Eesti NSV-s“, mis nägi ette Looduskaitse Valitsuse loomise ja asutati neli riiklikku looduskaitseala: Matsalu, Nigula, Vaika ja Viidumäe.

Lisaks loodi 25 keeluala. Neist 11 nimetati maastikuliseks keelualadeks: Ahja jõe ürgorg, Pirita jõe ürgorg, Valgejõe org, Tilleorg, Rõuge järvestik, Pühajärv, Suur Munamägi ja Vällamägi, Väike Munamägi ja Tedremägi, Neeruti mäed, Aegviidu-Nelijärve, Saka-Ontika-Toima paekallas. Geoloogilise keelualana võeti kaitse alla Kaali meteoriidikraatrid. Botaanilis-zooloogilisteks keelualadeks nimetati Harilaid, Nätsi raba, Muraka raba, Nehatu soo, looduskaitsekvartal Järvseljal, Virusaare rabasaar, Virtsu-Laelatu-Puhtu, Abruka saare salulehtmets, Mihkli tammik. Botaanilisteks keelualadeks nimetati: Tagamõisa puisniit Saaremaal, Halliste puisniit, Koiva puisniit ja Harku dendropark. Samuti loodi üks ornitoloogiline keeluala – Linnulaht Saaremaal. Sellega võeti kaitse alla varasemast perioodist uuesti üheksa ala ning edaspidi järgnes neid veel teisigi.

Säärane ajaline teetähis Eesti looduskaitses annab kindlasti hea põhjuse külastada neid alasid ja nautida meie looduse mitmekesisust.

Kuidas osaleda
riigi valitsemises?

Sinu arvamus on meile väga oluline!
Kasuta ära oma võimalusi rääkida kaasa riigi asjades!

Eelnõude infosüsteem

Sul on võimalik jälgida, millised eelnõud on praegu töös ning soovi korral saad ka oma kommentaari esitada või osaleda avalikel konsultatsioonidel.

Osalusveeb

 

Osalusveebis osale.ee saad esitada valitsusele ideid ja ettepanekuid ning koguda allkirju oma idee toetuseks. Iga esitatud idee saab ka valitsuse poolse vastuse.