Vastavalt atmosfääriõhu kaitse seaduse (AÕKS) § 80 registreeritakse Keskkonnaametis sellise paikse heiteallika käitaja tegevus, kes ei ole kohustatud omama õhusaasteluba, kuid kelle tegevus vastab registreeringu osas kehtestatud künnisvõimsusele.
Paikse heiteallika käitaja registreerimise käigus registreeritakse Keskkonnaametis teatud käitiste tegevused ning väljastatakse registreeringu tõend. See on õhusaasteloa menetlusega võrreldes lihtsam protseduur, sest käitise mõju keskkonnale on väiksem. Lisaks ei pea paikse heiteallika registreeringu alusel tegutsev käitaja maksma selle tegevuse eest saastatasu. Registreerimise kohustus rakendub alates 1.01.2018.
Registreeringu tõend väljastatakse üldjuhul tähtajatuna, kuid seda on võimalik taotleda ka tähtajalisena. Juhul, kui käitaja andmetes või tegevuses toimuvad muudatused, mis mõjutavad registreeringu alusel lubatud tegevust, tuleb sellest viivitamata Keskkonnaametit teavitada. Vajadusel muudetakse registreeringut või teatud olukordades tuleb taotleda hoopis õhusaaste- või keskkonnakompleksluba. Registreeringu künnised, taotluse, tõendi ja aastaaruande vormid on kehtestatud keskkonnaministri 19.12.2017. a määrusega nr 60 "Tegevuse künnisvõimsused, millest alates on vajalik paikse heiteallika käitaja tegevuse registreering, registreeringu taotluse, tõendi ja aastaaruande vorm ning aastaaruande esitamise kord".
Käitajad, kes peavad oma tegevuse registreerima, on sätestatud keskkonnaministri vastavas määruses.
Paikse heiteallika käitaja tegevus registreeritakse, kui:
1) tema põletusseadme soojussisendile vastav nimisoojusvõimsus kütuse põletamisel ületab 0,3 MWth, kuid on väiksem kui 1 MWth;
2) tema põletusseadme soosjussisendile vastav nimisoojusvõimsus on 1 MWth või suurem ja põletusseade töötab alla 500 töötunni aastas;
3) tema terminali või tankla summaarne (st kõik laadimisprotsessid summeerida) naftasaaduste, muude mootori- või vedelkütuste, kütusekomponentide või kütusesarnaste toodete (alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse § 20 tähenduses) laadimiskäive aastas on suurem kui 2000 m3, kuid väiksem kui 10 000 m3.
Kuid paikse heiteallika tegevust ei registreerita, kui tegemist on järgmiste seadmetega:
1) põletusseadmed, mille gaasilisi põlemissaadusi kasutatakse otseseks kuumutamiseks, kuivatamiseks või esemete või materjalide muul viisil töötlemiseks; (nt viljakuivatid)
2) järelpõletusseadmed, mis on projekteeritud tööstusprotsessidest eralduva heitgaasi puhastamiseks põletamise teel ning mida ei kasutata iseseisva põletusseadmena;
3) põletusseadmed, mida reguleeritakse tööstusheite seaduse 3. või 4. peatükiga;
4) põletusseadmed, mida reguleeritakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2016/1628, mis käsitleb väljaspool teid kasutatavate liikurmasinate sisepõlemismootorite gaasiliste saasteainete ja tahkete osakeste heite piirnorme ja tüübikinnitusega seotud nõudeid, millega muudetakse määruseid (EL) nr 1024/2012 ja (EL) nr 167/2013 ning muudetakse direktiivi 97/68/EÜ ja tunnistatakse see kehtetuks (ELT L 252, 16.9.2016, lk 53–117);
5) põllumajandusettevõtetes kasutatavad põletusseadmed, mille summaarne nimisoojusvõimsus on 5 MWth või väiksem ning mis kasutavad kütusena üksnes kodulindude töötlemata sõnnikut, nagu on osutatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1069/2009 artikli 9 punktis a (EÜT L 300, 14.01.2009, lk 1–64);
6) põletusseadmed, milles gaasilisi põlemissaadusi kasutatakse otseseks gaasi põletamisel põhinevaks kütmiseks siseruumides töötingimuste parandamise eesmärgil;
7) tehnilised seadmed, mida kasutatakse sõidukite, laevade või õhusõidukite jõuseadmena;
8) avamereplatvormidel kasutatavad gaasiturbiinid, gaasi- ja diiselmootorid;
9) katalüütilisel krakkimisel kasutatavad katalüsaatorite regenereerimise seadmed;
10) vesiniksulfiidi väävliks muundamise seadmed;
11) keemiatööstuses kasutatavad reaktorid;
12) koksiahjud;
13) kõrgahju õhueelsoojendid;
14) krematooriumid;
15) mineraalõli ja gaasi rafineerimistehaste põletusseadmed, milles põletatakse rafineerimistehaste kütust eraldi või koos teiste kütustega energia tootmiseks;
16) tselluloosi tootmisseadmete utilisaatorkatlad;
17) teadus-, arendus- ja katsetamistegevuses kasutatavad põletusseadmed. (silmas on peetud neid ettevõtteid ja asutusi, kelle põhitegevus ongi teadus- või arendustegevus)
Näiteks:
- Ettevõttel on kaks katelt, kumbki võimsusega 0,2 MWth. Kuigi summaarne võimsus on neil 0,4 MWth, pole käitisele vaja ei õhusaasteluba ega registreeringut, sest katelde võimsusi künnisvõimsustega võrdlemiseks enam ei summeerita. Igat katelt vaadeldakse eraldi ja need jäävad alla künnisvõimsuse.
- Ettevõttel on üks alla 1 MWth katel (võimsusega 0,5 MWth), kuid mille aastane heitkogus NOx osas ületab õhusaasteloa künnist. Siinkohal ei vaadata künnisheitkoguseid, kuna katel on alla 1 MWth võisusega. Luba vaja ei ole, küll aga registreeringut, kui katla võimsus on üle 0,3 MWth.
-
Katlamajas on kaks katelt – 1,05 ja 0,95 MWth võimsusega. Kütuse arvestust peetakse kahe katla peale kokku, sest kütuseks olev maagaas liigub katlamajja ühe toru kaudu. Individuaalselt vaadates oleks ühele katlale vaja õhusaasteluba, teisele registreeringut. Kuid tegemist on ühe käitisega, millel on üks kütusearvesti. Kajastada mõlemad katlad ühel õhusaasteloal.
Registreerimise taotlus tuleb esitada vähemalt 1 kuu enne tegevuse alustamist. Käitised, kes tegutsevad juba enne 1.01.2018. a (mil kohustus jõustub), peavad esitama taotluse esimesel võimalusel. Taotluse vormid on toodud määruses 60.
Registreerimiskohustusega käitaja, kellel on varasemalt antud õhusaasteluba, kuid selle omamise kohustus on nüüdseks ära langenud, peab esitama Keskkonnaametile loa kehtetuks tunnistamise ja registreeringu taotluse.
NB! Registreering ei asenda ühtegi keskkonnakaitseluba.
