Kiirgust on nelja liiki. Kolm neist - alfa-, beeta- ja gammakiirgus – võivad pärineda nii looduslikest kui ka kunstlikest radioaktiivsetest ainetest. Neljas - röntgenikiirgus on inimese poolt tekitatud. Kiirgustaset saab hinnata doosikiiruse, osakeste voo tiheduse või aktiivsuskontsentratsiooni abil.
Doosikiirus on kiiritusdoos ajaühikus ehk siis doosikiirus väljendab seda, kui suure kiiritusdoosi saab inimene teatud ajaühikus. Doosikiiruse mõõtühikuks on siivertit tunnis (Sv/h). Praktikas kasutatakse sageli kordseid ühikuid (millisiivert ehk mSv, mikrosiivert ehk µSv, nanosiivert ehk nSv; 1Sv=1000 mSv=1 000 000 µSv= 1 000 000 000 nSv).
Aktiivsuskontsentratsiooni korral mõõdetakse radioaktiivse isotoobi kontsentratsiooni pinna-, ruumala- või massühiku kohta.
Kiirgustaseme mõõtmiseks mõõdetakse kõigepealt taustakiirguse taset, nt mõõdetakse kiirgustaset töö- ja puhkeruumides, mida ei kasutata kiirgustöö tegemiseks.
Taustakiirguse peamise osa moodustab looduslik kiirgus (ingl k natural background radiation), mille allikateks on kosmiline kiirgus ning nii maapinnas kui ka inimkehas endas olevad looduslikud radioaktiivsed ained. Looduslik kiirgustase sõltub geograafilisest asukohast, kõrgusest merepinnast ja pinnase geoloogilistest omadustest ning seetõttu erineb paikkonniti. Looduslik kiirgustase Eestis on sarnane maailma keskmisega ja sõltub peamiselt pinnase geoloogiast.
Kohtades, mida kasutatakse kiirgustöö tegemiseks, hinnatakse järgmisena kiirgusallika poolt tekitatud kiirgustaset tavapärases töösituatsioonis. Kiirgustaset mõõdetakse mõõteriistadega, mis peavad olema kalibreeritud. Mõõteriista valik sõltub kiirguse liigist.
Kiirgustaseme mõõtetulemuste alusel saab koostada doosihinnangu, mis annab infot elu- või töökoha kiirgusohutuse kohta.
