Vastutust keskkonna kahjustamise eest käsitlevad pea kõik keskkonnaalased seadused, kuid keskkonnakahju ja kahju ohu vältimist või heastamist käsitleb keskkonnavastutuse seadus.
Keskkonnavastutuse seadus põhineb Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivil 2004/35/EÜ keskkonnavastutusest keskkonnakahjustuste ärahoidmise ja parandamise kohta (nn keskkonnavastutuse direktiiv). Keskkonnavastutuse seadus jõustus 16.12.2007.
Keskkonnavastutuse seadus aitab senisest paremini rakendada põhimõtet "saastaja maksab". Kahju tekitajal on kohustus vältida keskkonnakahju tekkimist ning heastada juba tekkinud keskkonnakahju. Kui keegi nt hävitab väärtusliku koosluse, siis kahju tekitanud isik peab taastama varasema keskkonna seisundi. See tähendab, et kahju heastamiseks ei piisa pelgalt visuaalselt samasuguse olukorra loomisest, mis oli enne kahju tekitamist, vaid keskkond peab ka toimima sarnaselt varasemaga.
Keskkonnavastutuse seadusega ei ole hõlmatud keskkond tervikuna. Seetõttu ei hõlma ka keskkonnakahju mõiste mistahes keskkonnakomponendi kahjustamist.
Keskkonnakahjuks loetakse keskkonnavastutuse seaduse mõttes elusloodusele (kaitsealad, hoiualad, püsielupaigad, kaitstavad looduse üksikobjektid, kaitstavad elupaigad ning linnu-, looma- ja taimeliigid), pinna- ja põhjaveele ning pinnasele tekitatud kahju. Kahju peab olema olulise tähtsusega, nt mõjutama elupaiga või liigi jätkusuutlikkust ja elujõulisust; muutma pinna- või põhjavee seisundit jne.
Keskkonnavastutuse seadusega ei ole hõlmatud nende liikide ja koosluste kahjustamine, mis ei ole kaitse alla võetud, tuumaõnnetustega põhjustatud keskkonnakahju ning välisõhule tekitatud kahju ning kahju, mis on põhjustatud rahvusvahelise julgeoleku tagamisest, sõjategevusest või loodusõnnetusest. Samuti ei käsitle keskkonnavastutuse seadus metsale tekitatud kahju (v.a juhud, kui mets on ka kaitstav elupaigatüüp), maapõuele tekitatud kahju (v.a juhud, kui tekitatakse pinnasekahju) ja jääkreostust.
Kahju tekitaja peab keskkonnakahju ohu tekkimise korral viivitamata rakendama vältimismeetmeid. Kahju tekkimisel peab kahju tekitaja rakendama heastamismeetmeid, töötades selleks esmalt välja heastamismeetmete plaani ja esitades selle Keskkonnaametile heakskiitmiseks. Keskkonnakahju tekitaja peab ka kandma kõik keskkonnakahju vältimise ja heastamisega seotud kulud, mille hulka mh arvatakse keskkonnakahju ja kahju ohu tuvastamisega ning vältimise ja heastamisega seotud kulud (nt vältimis- ja heastamismeetmete rakendamine, eksperdi kaasamine, alternatiivsete meetmete rakendamine, teabe kogumine, seire- ja järelevalve kulud, korralduslikud, õigusabikulud jmt).
Eestis on pädevaks asutuseks Keskkonnaamet, kes tuvastab keskkonnakahju ja kahju ohu ning nende tekitaja. Keskkonnaameti ülesanne on tuvastada vastutavad saastajad ning tagada isikute ja ettevõtete poolt, kes on keskkonnakahju või kahju ohu põhjustanud, vajalike vältimis- ja heastamismeetmete rakendamise ning rahastamise. Keskkonnaamet võib keskkonnakahju ja kahju ohu ning asjakohaste vältimis- ja heastamismeetmete kindlaksmääramiseks kaasata eksperte.
Viljandi järve suplusala puhastamine. Foto: Toomas Kalda
