Õpperajad

Õpperajad algavad ja lõppevad looduskaitseala külastuskeskuse juures. 2,2 km pikkune Audaku rada läbib Lääne-Saaremaale tüüpilisi biotoope. Rada läbitakse tavaliselt juhendaja saatel. 1,8 km pikkust Viidumäe rada on võimalus läbida ka iseseisvalt. Rada on varustatud infotahvlitega. Alljärgnevalt on toodud Viidumäe raja detailsem kirjeldus.

Viidumäe looduse õpperada

1. Algus parkimisplatsi juures
Õpperada tutvustab Lääne-Saaremaale iseloomulikke biotoope, kulgedes peamiselt läbi erinevate metsade. Olulisim vaatamisväärsus rajal on muistse Antsülusjärve ranna-astang, mis kohati ulatub oma jalamilt kuni 18 m kõrguseni.
Õpperada algab ja lõpeb looduskaitseala keskuses Audakul. Raja pikkus on 1,8 km ning rada on varustatud infotahvlitega ja luuderohu lehe kujutisega suunaviitadega. Nii on õpperada võimalik läbida iseseisvalt.
Külastaja meelespea:
- ära võta looduskaitsealalt midagi kaasa
- püsi vaid tähistatud rajal, astangu nõlva tallamine ja sealt allaminek on keelatud
- prügi viska prügikasti
- ära tee tuld ega suitseta looduses
- võimalusel leia aega enda registreerimiseks kaitseala keskuses

2. Sihi pealt metsa keeramine
Viidumäe looduskaitsealast on 85% kaetud metsaga. Ööl vastu 2. novembrit 1969. a. laastas siinseid metsi suur torm, mis murdis maha umbes 1/3 puistute kogutagavarast. Siin meenutavad seda ööd rajutuulega maa seest välja kangutatud mändide kännud ja üksikud tormist puutumata jäänud vanad tammed. Rajaäärsele metsale on iseloomulikud lubjalembesed rohttaimeliigid vereva kurereha, angerpisti ja värv-varjulill. Kesksuvel lendab nende õite ümber rohkelt liblikaid, kellest sagedamad on tõmmusilmik, päevapaabusilm ja hõbetäpik. Kevadel-suvel kuuleb metsa kohal nõmmelõokese ja metskiuru laulu. On näha metssigade ja põtrade tegutsemise jälgi. Kändude ümbruses võib kohata rästikut ja arusisalikku. Valgusküllastes kasvukohtades esineb mitmeid kaitsealuseid taimeliike, näiteks alpi ristikut, mägi-naistepuna, püstist hiirehernest.
Edasi kulgeb rada läbi noore männiku.

3. Platvorm astangul
Seisame muistse ranna-astangu serval. Umbes 8500 aastat tagasi asus tänase Läänemere kohal palju suurem veekogu – mageveeline Antsülusjärv. Saaremaast ulatus sellel ajal üle veepinna vaid praegu Sõrve ja Pammana poolsaarte vahel looklev Lääne-Saaremaa kõrgustik. Viidumäel näeme kilomeetrite pikkuselt kulgemas selle kunagise väikese Saaremaa edelarannnikule murrutatud astangut, mis kohati võib oma jalamilt ulatuda kuni 18 m kõrguseni. Vahelduv reljeef, mida liigestab Antsülusjärve ranna-astang ja teiste kunagiste veekogude naabruses kujunenud pinnavormid, on olnud eeltingimuseks siinse suure loodusliku mitmekesisuse kujunemisel aastatuhandete vältel. Nimelt jaotab ranna-astang Viidumäe looduskaitseala kaheks kohalikelt looduslikelt tingimustelt erinevaks osaks. Astangust kõrgem idapoolne osa on kaetud valdavalt kõrgete palumännikutega, kuid esineb ka liigirikkaid salumetsalaike ja vähemal määral niite ning puisniite. Madalamal, astangu jalamilt algavate allikate mõju alal on aga ülekaalus allikasood ja soometsad.
Rada jätkub piki astangu serva kulgevat kunagist vankriteed, mis endistel aegadel ühendas ümbruskonna metsatalusid suure teega.

4. Kõrge astangu serv
Oleme astangu pervele kuhjatud rannavalli arvelt tõusnud mõned meetrid kõrgemale. Läänekaartesse avanev vaade laseb pilgul rännata üle Viidumäe allikasoode, tänaseks kuivendatud Lümanda Suurissoo, siinsest ranna-astangust mõned aastatuhanded noorema Litoriinamere rannikuluiteid katva männimetsa ja sellele järgneva rannikumadaliku. Hea nähtavuse korral leiame silmapiirilt sillerdava mere. Niisugusena on tasase ja madala Saaremaa jaoks erakordne vaade on läbi aegade köitnud paljusid, alates kaugetest meresõitudest unistavast külapoisist kuni lähikonnast pärit kirjanike August Mälgu ja Aadu Hindini, kes siinsed paigad ilukirjandusse on viinud.
Edasi liikudes näeme lopsakamat metsa. Viljakale pinnasele viitavad laialehiste lehtpuuliikide sagenemine ja salumetsale iseloomulike taimede esinemine rohukattes. Saaremaa põõsastike jaoks väga tavalise võsaülase ja maikellukese kõrval kasvavad siin veel kevadine seahernes, hammasjuur, metsputk, lääne-lõhnhein jt. Looduskaitsealuseid taimeliike esindavad näsiniin, must seahernes ja pruunikas pesajuur. Üle keskealiste kuuskede, tammede, vahtrate ja pärnade kõrguvad üksikud mastimännid. Need on vahetult enne looduskaitseala rajamist toimunud lageraiete aegu kasvama jäetud seemnepuud, kellest 1969. aasta novembritormgi jagu pole saanud. Lindudest võib sellises metsas tegutsemas kohata roherähni ja pähklimänsakut, astangu nõlval asuvates urgudes elav mäger toimetab videvikus siin oma toiduotsinguid. Viidumäe salumetsades elab Eesti suurim maismaatigu – viinamäetigu.

5. "Tondirada" astangul
Meie ees on Tondirada. See on rada, mis üleval pole ühendatud metsateega ja all, astangu jalamil, lõpeb kuhugi jõudmata. Ja kuna ei mäletata, et inimesed teda kunagi kasutanud olek, ongi ta rahva seas Tondirajaks nimetatud. Arvatavasti on see erosiooni tulemusena kujunenud vagumus alguse saanud kas ammusest metsaraiest või metsloomase rajast. Nõrgalt kamardunud järsul nõlval võib ka üsna vähene pinnase kahjustamine luua eeldused vihma- ja lumevete edasisele lõhkuvale tegevusele. Et ära hoida erosiooni algust või laienemist pole kusagil õpperaja piires lubatud astangut tallata.
Suurte, ligi 25 meetri kõrguste ja umbes 170 aasta vanuste mändide tüvedelt leiame kunagise vaigutamise jälgi. Vaiku kogutakse kasvavatelt okaspuudelt 5 – 15 aastat enne metsa maharaiumist ja teda kasutatakse tärpentini tootmiseks. Siin on männitüvedesse karrid lõigatud 1950ndate aastate alguses. Kui 1957. aastal rajati Viidumäele looduskaitseala, siis lõpetati metsa vaigutamine ning keelati metsaraie. Nii on osa tollal vaigutatud puudest püsinud tänaseni.

6. Luuderohi-kivikangrud sihi peal
Pärast astangu pervele kuhjatud rannavallilt laskumist võime varjukast segametsast leida Viidumäe vapitaime – luuderohtu. See kaitsealune taimeliik on meil praegusest soojema ja niiskema subatlantilise kliimaperioodi relikt, mida Eestis looduslikult esineb vaid vähestes kohtades Saaremaal ja Hiiumaal. Meie tingimustes roomab luuderohi enamasti maapinnal, kuid vahel tõuseb ta ronijuurte abil ka puutüvedele. Luuderohi õitseb meil looduses üliharva ja ei vilju kunagi.
Raja ümbruses on näha kivikangruid, millesse on kogutud keskmise suurusega kive. Kivikangrud metsa all viitavad sellele, et aastasadu tagasi võis siin olla põllumaa. Hiljem hooldamise katkemisel on loodus jällegi oma endise ilme taastanud. Viidumäe loodusliku mitmekesisuse kujunemisele on kaasa aidanud ka mõõdukas inimtegevus puisniitude niitmise, metsades ning soodes koduloomade karjatamise ja mitmekülgse metsakasutuse näol. Mitmed tänapäeval haruldaseks muutunud taime- ja loomaliigid asustavad just niitusid, teeservi, metsalagendikke jms.

7. Sipelgapesa Surnuaiamäe teel
Rada on taas jõudnud valgusrikkamasse metsa, kus esineb nii väikseid puudeta lagendikke kui ka tihedamaid sarapuupõõsastikke. Tiheda ja kõrge rohustuga segamets võib olla küllaltki puugirohke. Seepärast tuleb metsast koju või ööbimispaika jõudes ennast puukide suhtes kontrollida.
Vahetult metsatee kõrvale on oma kuhikpesa rajanud arukuklased. Viidumäelt on leitud elamas 21 erinevat liiki sipelgaid (Eestis 48 liiki). Ühes sellises pesas elab sadu tuhandeid sipelgaid. Vähemalt samas ulatuses, kui pesakuhik ulatub üle maapinna, on sipelgate poolt ka maa sisse ehitatud keeruline käikude ja kambritega süsteem. Sageli moodustavad üksikud pesad koos naabruses olevate kuhilatega terve koloonia. Aeg-ajalt sipelgapessa uuristatud augud on seal sipelgate, nende munade ja vastsetega maiustanud rähnide (musträhn, roherähn, hallrähn) tegutsemisjäljed. Ka metssead otsivad talvel sipelgapesadest omale süüa.