Kooslused

Mets katab ligikaudu 48% looduspargi pindalast. Valdavad on salumetsad, kus alustaimestiku iseloomulikeks liikideks on sinilill, metspipar, kevadine seahernes; põõsarindes sarapuu, kuslapuu ning näsiniin; puurindes on valdav kuusk. Suhteliselt suur on laanemetsade osatähtsus, vähem on madalsoo-, kõdusoo- ning palumetsi. Enamik Otepää metsi on suure inimmõjuga, loodusilmelisemad on ulatuslikud metsamassiivid Elva ja Väikese Emajõe ümbruses, mis on ühtlasi rikkama elustikuga. Seal leidub pelgupaiku ka suurematele loomadele ja lindudele nagu näiteks põder, karu, ilves, konnakotkas.

Otepää looduspargile on iseloomulik väikeste soode rohkus. Levinud on valdavalt madalsood (ca 85 % looduspargi soodest). Tihti võib siinkandis liikudes sattuda künka nõlval algavale allikasooribale või järve ümbritsevale õõtsik-sooribale, harvem siirdesoo- või rabalaigule. Kuigi siinsete soode taimestik on suhteliselt liigivaene, torkab siiski silma käpaliste rohkus. Sagedasemad liigid on harilik käoraamat (Gymnadenia conopsea), kahkjaspunane sõrmkäpp (Dactylorhiza incarnata), kuradi-sõrmkäpp (Dactylorhiza maculata), soo-neiuvaip (Epipactis palustris).

Siinsete maastike kujunemisel on läbi aegade olnud suur mõju inimtegevusel. Samas on künklik pinnamood seadnud majandamisele omad piirid, mistõttu niidud ja põllulapid on killustatud ning väikesepindalalised. Niitudest katavad siin-seal küngaste nõlvu aruniidud, liigniisketes nõgudes ja jõeorgudes võib leida soostunud ja madalsooniite. Elva jõe ning Väikese Emajõe ääres on aga osaliselt säilinud perioodiliselt üleujutatavad lamminiidud.