Linnustiku seire

Et linnustikku kaitsta tuleb teada selle paiknemist eelkõige pesitsusajal, aga ka rändeperioodidel. Matsalu rahvusvaheline tähtsus johtub põhiliselt siinse madalaveelise lahe, roostiku, üleujutatava luha, rannaniitude ja madala saarterikka mere olulisusest mitmesuguste vee- ja rannikulindude rändepeatuspaigana. Mitmed pardiliigid kogunevad siia ka arvukalt sulgima. Lindude pesitsuspaigana omas Matsalu varem vaid põhiliselt kohalikku tähtsust, looduslike ja poollooduslike lagedate elupaikade vähenemisega igal pool Euroopas, sealjuures ka Eestis, on Matsalu tähtsus lindude pesitsusalana üha tõusnud.

Linnustikuseire eesmärgid:

• Teha kindlaks kui palju meil linde on ja kus nad asuvad;
• Arvukuse muutumise korral leida muutumise võimalikud põhjused;
  
• Paiknemise muutumisel on vaja teada, mis seda on põhjustanud;
  
• Seiretulemuste põhjal teha ettepanekud alade hooldamiseks ja häirefaktorite kõrvaldamiseks.
  

Kaitsealal töötab praegu linnustiku seirega 4 inimest. Suuremate loenduste ajal (põhiliselt sügisesed hane- ja kureloendused) kaasatakse andmete kogumiseks loendajatena appi ka ülejäänud personal.

Kaitseala suurust arvestades ei ole võimalik pidada kogu kaitseala linnustikul pidevalt silma peal. Lindude rändeaegse arvukuse kohta polegi vajalikud iga-aastased loendused. Aastati mõjutavad lindude rändeaegset arvukust enamasti ilmastiku- ja veeolud, talvitumisolud jm. meist mitteolenevad tegurid. Suurema osa Matsalule olulistest läbirändajatest moodustavad vee- ja rannikulinnud ning nendele sobivad veealad ei muutu kuigi kiiresti ning on praeguste keeldudega piisavalt kaitstud. Väike häirimine rändeajal ei ole ka hull, sest Matsalu on suur ja linnud leiavad endale alati mõne rahuliku koha peatumiseks. Iga-aastaselt tuleb jälgida vaid väike-laukhane, kelle arvukus Euroopas on väga väikeseks jäänud.

Pesitsusaegsed loendused on palju töömahukamad ja on kokku surutud kindlasse lühikesse ajavahemikku. Pesitsusbiotoobis toimunud muutused kajastuvad lindude arvukuses. Harva märkab seda kohe, enamasti toimuvad muutused mõne aasta pärast, mõne mõjuri kahju võib selguda alles aastakümne pärast.

Seire strateegia:
1. Põhjalik lindude rändeaegse arvukuse loendus kolmel järjestikusel aastal üks kord kümnendis. Selleks tuleb sõita läbi kogu rannavöönd ja luhaserv, Kasari jõgi Kloostrist suudmeni, roostikuserv ja siselaht, samuti looduskaitseala Väinamere osa ning panna kirja kõik massiliselt koondunud vee- ja rannikulinnud.
2. Haudelinnustiku loendused kolmeaastaste tsüklitena Matsalu looduskaitseala eri osades ja eri biotoopides. Vahe kahe järjestikuse tsükli vahel kuni 6 aastat. Esialgne plaan: 3 aastat põhjakalda luha- ja rannaniitudel, Tauksil, Liial ja Sõmeril, puistutes; 3 aastat lõunakalda luha- ja rannaniitudel, kesklahe saartel, puistutes; 3 aastat Väinamere saartel. Ja siis jälle otsast peale.
3. Roostikus piisab ühest (kahe)kolme-aastasest loendustsüklist kümnendis.
4. Pesitsevate valge-toonekurgede ja hallhaigrute iga-aastane loendus.

Lepingulised seiretööd:
5. Matsalu LKA valitseda olevatel soodel ja rabadel 1 loendus iga kümne aasta tagant.
6. Väike-laukhane seire igal aastal nii kevad- kui sügisrände ajal.

Kõik loendused viiakse läbi juba alates 1958. aastast kasutusel olnud metoodikaga, et andmed oleksid läbi aegade omavahel võrreldavad. Enamuses biotoopides kasutatakse vähese töömahuga suhtelisi loendusmeetodeid, meil põhiliselt joontakseerimist (marsruutloendust).
Väikesaartel on kasutatud absoluutloendusi: kambaga kammides on otsitud üles võimalikult kõik pesad, vaid mõned linnud on noteeritud ärevate paaridena. Tauksil, Liial ja Sõmeril on eraldi loendatud puistulinnud ja rannikulinnud. Rannikulinnustiku loendamiseks on tehtud tuur ümber saare ja fikseeritud seal nähtud-kuuldud linnud.

Tähtsamad tulemused:
Matsalu on kõige tähtsamaks pesitsusalaks Eestis sellistele Linnudirektiivi I lisa lindudele nagu hüüp (35 paari), roo-loorkull (33 paari), täpikhuik (150-190 paari), rukkirääk (300-330 paari), niidurüdi (250-300 paari), tutkas (5-10 paari), rohunepp (60-80 paari) ja väiketiir (60-65 paari). Kõige tähtsamaks või vähemasti väga oluliseks pesitsusalaks on Matsalu niidud aga enamusele eesti lagerannikute ja luhtade asukatele. Rändepeatuse teeb siinsetes vetes kuni 40 000 punapea-varti, 38 500 viuparti, 31 000 merivarti, 25 000 tuttvarti, 22 000 sõtkast ja 17 000 lauku. Rannaniitudel ja madalas rannikumeres peatuvad valgepõsk-lagled (41 000 lindu), hallhaned (kuni 12 000 sügisel) ja sookured (üle 10 000 sügisel). Ülejäänud partide ja hanede ning kõigi luigeliikide arvukus jääb enamasti alla kümne tuhande. Kurvitsatest on kevadise läbirände ajal arvukamad tutkas, mudatilder ja kiivitaja. Viimane neist on arvukas ka sügisesel rändeperioodil.