Matsalu rikkalik kultuuripärand
Matsalu rahvuspark on loodud Lääne-Eesti iseloomulike koosluste ning Väinamere looduse ja kultuuripärandi kaitseks (looduskaitseseadus, 4.ptk §26).
Matsalu rahvuspargi kultuuripärand on kultuurmaastikud, piirkonnale iseloomulik ja eripärane materiaalne ja vaimne pärand, keskkonnaga seotud traditsiooniline inimtegevus ja selle väljendus kinnispärandis ja rahvakultuuris, kõik rahvuspargi alaga seotud kultuuriavaldused- kinnisobjektid (asustusstruktuur ja -tihedus, hooned, sillad, kraavid, teed, matmispaigad, kiviaiad, puud, kõlvikud), töövõtted, käsitööesemed, keel, rahvaluule, kohanimed ja kohapärimus, aga ka Matsalu looduse enam kui sajandipikkune teaduslik uurimine.
Kultuuripärandi valdkonnaga seonduvate küsimuste, arvamuste või teadete puhul palume kontakteeruda:
Krista Kallavus, Keskkonnaameti Hiiu-Lääne-Saare regiooni kultuuripärandi spetsialist
Tel: 472 4230, mob: 522 6139
E-mail: krista dot kallavus at keskkonnaamet dot ee
Matsalu kultuurmaastike tekkelugu
Matsalu looduskaitseliselt ja esteetiliselt väärtuslikud maastikud on tekkinud läbi aegade kestva inimmõju tulemusena.Vee alt vabanevatel rannaniitudel on karjatatud loomi, tehtud heina. Kasari luht on olnud ümberkaudsete talude heinamaaks. Eriti mitmekesist kasutust on leidnud puisniidud: sealt on saadut kütte-ja tarbepuitu, korjatud seeni, marju, ravimtaimi, tehtud lehisvihtasid ja heina, suve lõpul karjatatud loomi. Loopealseid on võsastumast hoidnud kariloomad. Siia on inimesed rajanud oma kodud, kasutades peamiselt kohalikku materjali: puitu, maakivi, paasi, pilliroogu, aga toonud ehituspalki ka kaugematest metsadest nii mandrilt kui Muhumaaltki.
10 000 aasta eest, viimase jääaja järel oli valdav osa praegusest Matsalu rahvuspargi maismaast vee all. Maa kerkides tulid meie aladele esimesed inimesed, kes elatusid korilusest, kalapüügist ja küttimisest ning ei olnud veel paikse eluviisiga.
Matsalu vanim püsiasustus jääb tõenäoliselt varasemasse rauaaega (500a.eKr kuni esimene aastasada) Kirbla-Salevere- Metsküla kõrgematele paepealsetele kõlvikutele, kus huumusekiht oli õrnem ja mida oli hõlpsam kõplaga harida. Kui õhuke mullakiht oma rammu ammendas, liiguti tööriistade täienedes ja karjakasvatuse edenedes raskematele, viljakamatele muldadele.
Kuigi vahepealse aja kohta on arheoloogilisi leide napilt, oli 13.saj.-ks asustus kujunenud enamike praeguste külatuumikute ümber. Tol ajal kasutati karja- ja metsamaid ning veekogusid ühiselt, põllu- ja heinamaad olid perede vahel väikesteks tükkideks jagatud. Asulad olid ilmselt sumbkülad, kus hooned asusid hästi lähestikku. Veevõtukohaks oli küla juures (või keskel) asunud allikas. Mõnes hilisemas külas oli ilmselt juba ka kaevatud kaeve. Kohati võib oletada isegi kividega sillutatud külatänava olemasolu. Elumajad olid arvatavasti väikesed üheruumilised (4x5 m) ristkülikukujulise põhiplaaniga ja väikese tuulekojaga palkmajad. Ilma korstnata ja muld- või puitpõrandaga. Ümber õue paiknesid majapidamishooned. Rehielamu olemasolust muinasajal andmeid pole. Keskmine Läänemaa küla koosnes kümnekonnast majapidamisest.
Mõisate tekkimisega paigutusid mitmed külad ümber, põllulaamad laienesid, kasutusele võeti uusi maid, kuhu tekkisid talud ja külad, mis tavaliselt paiknesid põllumaade serval, kõrgendiku nõlval. Asula valikul oli oluline joogivesi, väikesed sumbkülad tekkisid külakaevude ümber, rannakülades ja jõgede läheduses, paiknesid siiludena ranna või kalda ääres. Mõisate arenedes, kui iga talu pidi ise vastutama talu majandamise ja koormiste täitmise eest, tekkis uusi hajatalusid märjematele ja väheviljakamatele aladele. Maastikule kerkisid algselt madalate ja maalähedaste mõisahoonete asemele uhked kõrged mõisahäärberid ja kõrvalhooned.
Massiline talude kruntimine 1870-1880 ei kujundanud olemasolevaid külavorme siinkandis oluliselt ümber, küll tekkis aga juurde hajatalusid ja- külasid. Läänemaa talurahva enamikul puudus raha talude ostmiseks ja uute hoonete ehitamiseks, nii jäi ostutalude osa siinmail alla viiendiku talude üldarvust. XX saj. 20-ndatel aastatel, kui inimeste elujärg paranes ja maareformi järel hakati rajama asundustalusid, suurenes hajaasustus veelgi, samas kujunes ka väike tihedam tuumik mitme asundustalu vahel jagatud mõisaõue ümber. Kuigi rehepeksumasinate kasutuselevõtu järel vähenes vajadus klassikalise rehielamu järele, säilis enamikes koosehitistes vana põhiplaan. Kuni II Maailmasõjani olid Matsalu rahvuspargi talud valdavalt rehielamu tüüpi, erandiks vaid Keemu asundusküla ning Kiideva kant, kus põhiline sissetulek tuli kalapüügist ja põlluharimise osatähtsus oli väiksem. 20.-30.-ndatel aastatel ehitati talude ühiste jõududega küladesse pritsumaju, uusi koolihooneid, meiereisid.
Sõja puhkedes jäid paljud talud väljarände või küüditamise tõttu tühjaks. Kiratsev kolhoosikord soodustas samuti inimeste väljarännet suurematesse keskustesse, tühjaks jäänud hooned lagunesid või jäid paremal juhul kasutusse suvilatena. Majandid ehitasid oma töötajatele korterelamuid, maastikku tekkisid suured loomalaudad, väetisekuurid, kaalumajad, töökojad. 70.-ndate aastate lõpul paljude väikekoolide sulgemise järel muretseti sageli algselt ajutisena mõeldud korter koolile lähemale, tasapisi meelitasid mugavamad elamistingimused ja parem töövalik inimest korterielu põlistama. Kodutalu jäi nädalalõpukoduks.
Taasiseseisvumise järel maareformiga tagastatud talud ja talukohad innustasid inimesi maaeluga taaskatsetama. Osa omanikke hakkas põllumajandus- ja loodushoiutoetuste abil võssakasvanud puisniite ja –karjamaid hooldama, rohumaid niitma või põldugi pidama. Alguses ellujäämist võimaldav toetusteskeem on tänaseks hinnauperpallide ja bürokraatiakatsumuste tulemusena indu vähendanud, nii ei tegelda sellega enam vaid makstava toetuse pärast, vaid praegu hooldavad meie maastikke peamiselt inimesed, kes on selle tegevuse vajalikkuse oma sisemise elamiskultuuri osaks teinud, kes taasleitud kultuuritraditsiooni kaudu tunnevad sidet ja vastutust nende kasutuses oleva pärandiga. On säilinud ka üksikuid tõsitalunikke, kes loomakasvatuse või põlluharimisega talule elatist teenivad. Hoolimata meie loopealsete ilmatundlikkusest- kord kõrbevad taimed põuas, kord uputab vesi, säilib tänu inimeste visadusele rahvuspargi maastikuilme ja eluviis. Aitäh neile kõigile!
Rahvuspargi ehituspärand on säilinud võrdlemisi algupärasena. Tänu elanike kasinamale elujärjele pole suuri ümberehitusi tehtud, samas ohustab materiaalsete võimaluste ja oskuste puudumine hoonete säilimist. Uusehitiste puhul kurvastab, kui väärikas ja hinnaline palkmaja on saanud odavast kataloogmajast võetud võõramaise ilme, eriti häirivad palkehitiste pikad tapinurgad. Kindlasti on selle taga ka tavainimese vähene haritus rahvuslikust arhitektuurist, teisalt arhitektidepoolne vähesem huvi külamaastiku kujundamisse. Sellealane selgitus- ja nõustamistöö on rahvuspargi väärtuslike maastike säilitamise jaoks oluline. 2010 aasta MTÜ Unistuste Vabriku koostatud ja SA KIK-i rahastatud projekti "Puit- ja kiviehitiste säilitamine ja taastamine" materjalid leiate siit.
