"On oluline, et väikest Eestit osataks pidada elamiskõlbliku ja turvalise paigana."

Keskkonnaministeeriumi looduskaitse osakonna nõunikku Tiit Sillaotsa küsitles Eve Rand, KKM sisekommunikatsiooni peaspetsialist

Tean, et oled päris pikalt Keskkonnaministeeriumis töötanud, kaua täpsemalt ja kuidas Sa alustasid?
Tulin Keskkonnaministeeriumisse tööle 1985. aasta jaanuaris. Seda nimetati siis Metsamajanduse ja Looduskaitse Ministeeriumi Looduskaitse Valitsuseks. Tegelikult läksin juba 1977. aastal töösooviga Looduskaitse Valitsuse juhataja Heino Luige jutule, kes korraldas minu tööle asumise Eesti Metsainstituudi Majandusliku Uurimise Laboratooriumisse (MUL). Tollel hetkel Looduskaitse Valitsuses vabu töökohti ei olnud, tööd aga jätkus. Oma tööülesanded sain Looduskaitse Valitsusest. Esimesed aastad tegelesin looduskaitseküsimustega Tallinna linnas ja selle ümbruses – rohelise vööndi metsades. Kaheksakümnendate aastate algusest alates on mu kolleegideks olnud lisaks kaaslastele Looduskaitse Valitsuses ka looduskaitseinspektorid metsamajandites ja kaitsealade töötajad. Ametinimetused on aja jooksul olnud mitmeid: insener,vaneminsener; inspektor, vaneminspektor; spetsialist, peaspetsialist – just nii nagu ametinimetuste loend parasjagu ette nägi.

Milline on sinu hariduslik taust?
Koolihariduselt olen EPA diplomiga metsamajanduse insener. Peale kooli lõpetamist töötasin viis aastat projekteerijana Eesti Maaparandusprojektis. Seal projekteerisime metsateid, kraave ja veehoidlaid. Koos metsandusega tudeerisin võimalust mööda ka looduskaitset. Selleks olid tol ajal head võimalused Jaan Eilarti asutatud ja tema juhendamisel tegutsenud Tartu üliõpilaste looduskaitseringis. Käidi palju matkamas ja Eesti eri paigus ekskurseerimas. Suvel tehti suurem ekskursioon mööda Nõukogude Liitu. Väga põnevad olid Jaan Eilarti juhitud ekskursioonid Tartu linnas, mille käigus õppisime lisaks laulu järgi lindude äratundmisele ka Tartu linna ajalugu. Jaan Eilarti juttude kaudu avanes meile mitmekesine Tartu varasem haridus- ja kultuurilugu. Sel viisil juhatas ta kogenud õpetajana meid tegelike väärtuste juurde.

Aga millised olid Sinu unistused lapsena? Kas teadsid juba väikse poisina, et hakkad tegelema looduse ja selle kaitsmisega?
Minu lapsepõlv möödus Tuudi jaamas, Rapla-Virtsu raudtee ääres. See raudteeliin toimis transpordikoridorina aastatel 1930 kuni1968. Kunagise raudtee jälg on looduses praegugi veel nähtav ja jupiti kasutatakse endist raudteetammi veel autoliikluse tarvis. Raudteega seoses oli minu esimeseks unistuseks - saada vedurijuhiks. Tossav auruvedur oli lummav. Ema küll laitis seda plaani, aga isa nägi palju vaeva, et koolieelses eas poisile selgitada, kuidas on võimalik vee keetmise abil selline raudmasin liikuma panna.
Minu esimesed töökogemused pärinevad kohaliku metskonna taimeaiast, kraavi kallastelt võsa raiumiselt ja suvisest heinatööst. Enne seda oli veel muidugi karjapoisi põli. Ei osanud siis aimata, et kõigest poolsada aastat hiljem on loomade puiskarjamaal pidamine kirjas tähtsa looduskaitselise võttena looduse mitmekesisuse alalhoidmiseks ja selle töö tegijatele makstakse Euroopa maksumaksjailt kogutud rahaga. Nüüd tagantjärgi võib öelda, et minu esimene looduskaitsetöö sai tehtud samal suvel, mil Lihulas kooliteed alustasin. Nii kiires tempos muutub elu meie ümber...

Kui Sa nüüd oma ministeeriumi algusaastatele tagasi mõtled, siis milline tööelu toona oli?
Kaheksakümnendatel oli Looduskaitse Valitsuse koosseisus umbes kakskümmend inimest. Neile lisandusid looduskaitseinspektorid 22. metsamajandis ja kümne kaitseala administratsiooni töötajad. Lisaks looduskaitse korraldamisele koostöös kohalike võimudega oli selle üksuse ülesandeks ka jahindusliku järelevalve ja sisevetel kalakaitselise järelevalve korraldamine. Ka metsa kaitse tulekahjude ja muude kahjurite eest kuulus Looduskaitse Valitsuse kompetentsi. Eraldi väike üksus Looduskaitse Valitsuse koosseisus tegeles metsamajandite puhkemajandusliku tegevuse juhtimisega. Looduskaitse Valitsus asus esialgu ministeeriumiga samas majas. Ministeerium asus siis aadressil Gagarini puiestee 24, praeguses EMHI hoones tänapäevase aadressiga Toompuiestee 24. Need kes sinna majja ei mahtunud asusid MUL-i ruumides aadressil Viljandi mnt 18. Kaheksakümnendate keskel koliti kokku ministeeriumi kõrvalmajja.
Kaitsealadel toimuva tegevuse koordineerimine, kaitsealade loomist ja seal kaitse korda käsitlevate määruste eelnõude koostamine oli Looduskaitse Valitsuse ülesanne. Kaitsekorra muutmisel ja uute kaitsealade loomisel lähtuti Eesti Metsainstituudi Looduskaitse labori inventuuridel põhinevatest ettepanekutest.
Minu tööelu algusaastatel oli mulle heaks õpetajaks nüüdseks juba pensionipõlve pidav Veljo Ranniku. Veljo põhjalikud teadmised Eestimaast ja tema väga hea orienteerumisvõime avaldasid muljet. Kui kaheksakümnendatel Riiast tellitud helikopteril koos Veljoga üht reidi tegime, tekkis Veljol piloodiga edasise kursi suhtes väike vaidlus, sest mehed olid lennumasina asukoha suhtes eri meelt. Piloot lähtus oma täpsest kaardist, millist meie varem näinud ei olnud, Veljo aga orienteerus kirikutornide ja muude maamärkide järgi. Vaidluse lahendamiseks nõustus piloot laskuma nii madalale, et sai lugeda kohanimesid ühel ristmikul olevalt teeviidalt. Õigeks kursiks osutus muidugi see, kuhu Veljo oli osutanud.

Ütle, mida teed siis kui Sa tööd ei tee?
Kui on aega siis luusin niisama, metsas või mererannas. Enamasti vean kaasa ka fotoaparati, et jäädvustada endale mõnd huvitavat valguse mängu või objekti looduses. Kõik maakodus tegemist vajavad tööd on mõõdukas tempos mõnusad teha. Sellel talvel on ka väga mõnus suusatada. Ei olnud seda muret, et kas homme veel lund on.

Mis Sinu südame kiiremini põksuma paneb, ehk millest vaimustud?
Südamele on väga hea vahel korralikku rokki kuulata. Noh nii, et kohe tunda oleks! Olgu selleks siis vanad sõbrad Beatles, Queen või kodumaine Metsatöll.

Eestimaal palju ringi käinud mehena oskad ehk öelda, milline on Sinu arvates Eestimaa kauneim koht?
Eestimaa ongi väga kaunis maa. Et vaade avaneks, tuleb ronida kuhugi torni või istuda lennukile või helikopterile, siis avanevad võrratud vaated. Maapinnalt vaatlemiseks on sobiv paik näiteks Voorema, kus maapinnal seistes on veel võimalik jälgida huvitavat reljeefi ja silmata mõnd järvepeeglit. Mujal maismaal kipuvad vaated sulguma reipalt sirguvate metsanoorendike tõttu. See on täna Eesti maakasutuse iseärasus.

Ja lõpetuseks, mis on Sulle tähtis?
On oluline, et väikest Eestit osataks pidada elamiskõlbliku ja turvalise paigana. See on tänapäeval keeruline ülesanne, aga see on seda pingutust kindlasti väärt.