Suured põletusseadmed
Suur põletusseade välisõhu kaitse seaduse (§ 92) tähenduses on põletusseade, mille installeeritud soojusvõimsus maksimaalselt võimaliku projekteeritud kütusekoguse kasutamise korral on 50 megavatti või suurem.
Uutes suurtes põletusseadmetes tuleb eelistada elektri ja soojuse koos tootmist. Pärast 2002. aasta 27. novembrit ehitusloa saanud suurte põletusseadmete valdajad peavad uurima võimalusi elektri ja soojuse koos tootmiseks, kui see on tehniliselt ja majanduslikult otstarbekas, ning paigutama seadmed sellistesse piirkondadesse, kus on olemas nõudmine nii elektri kui ka soojuse järele.
Põletusseadmel, mille nominaalsoojusvõimsus on 100 megavatti või enam, tuleb pidevalt mõõta vääveldioksiidi, tahkete osakeste ja lämmastikoksiidide kontsentratsiooni.
Pidevalt ei mõõdeta:
1) saasteainete sisaldust gaasides, mis väljuvad põletusseadmetest, mille eluiga on lühem kui 10 000 töötundi;
2) maagaasi kasutavatest kateldest või gaasiturbiinidest eralduva vääveldioksiidi ja tahkete osakeste kogust;
3) vääveldioksiidi kogust, mis eraldub teatud väävlisisaldusega vedelkütust kasutavatest kateldest või gaasiturbiinidest, millel puudub väävliärastusseade;
4) vääveldioksiidi kogust, mis eraldub biomassi kasutavatest kateldest, kui käitaja tõestab loa andjale, et vääveldioksiidi heitkogus ei saa ületada piirväärtust,
kuid siiski tehakse mõõtmisi vähemalt iga kolme kuu järel.
Välisõhu kaitse seadus sätestab
- nõuded suure põletusseadme püüdeseadme avarii korral;
- suure ilma püüdeseadmeta põletusseadme käitamise kestuse;
- väävli ärastamise nõuded nii olemasoleva kui uue suure põletusseadme puhul.
