Välisõhus leviv müra

Prindi

Välisõhus leviv müra on välisõhu kaitse seaduse tähenduses inimtegevusest põhjustatud ning välisõhus leviv soovimatu ja kahjulik heli, mille tekitavad paiksed või liikuvad saasteallikad, sealhulgas transpordivahendid, maanteeliiklus, raudteeliiklus, lennuliiklus, välistingimustes kasutatavad seadmed ning keskkonnakompleksluba vajavad ettevõtted.

Seadus sätestab, et müra tekitamine põhjendamatult on keelatud.

Välisõhu kaitse seadus defineerib välisõhus leviva müra tasemed, mille väärtused on kirjas sotsiaalministri 04.03.2002.a määruses nr 42 ”Müra normtasemed elu- ja puhkealadel, elamutes ning ühiskasutusega hoonetes ja mürataseme määramise meetodid”:

  • normtaset kasutatakse erinevate müraolukordade hindamise
  • piirtase on suurim lubatud müratase, mille ületamisel tuleb rakendada müratõrjeabinõusid.
  • kriitiline tase on müratase, mille ületamine põhjustab inimese tugeva häirituse ning seetõttu tuleb rakendada abinõusid inimese tervise kaitseks
  • taotlustase on müra normtase, mida kasutatakse uuel planeeritaval alal ja olemasoleva müraolukorra parandamiseks.

Kohaliku omavalitsuse organil on õigus kehtestada välisõhus levivale mürale oma haldusterritooriumil või selle osal õigusaktiga kehtestatud normidest kuni 50 protsenti rangemaid normtasemeid.

Välisõhu strateegilise mürakaardi ja välisõhus leviva müra vähendamise tegevuskava koostab ning esitab kooskõlastamiseks Terviseametile:
1) välisõhus leviva liiklusest tingitud müra põhjustaja, kui ta on üheselt määratav (sadam, lennuväli, bussi- või raudteejaam);
2) maantee omanik;
3) raudtee omanik;
4) tiheasustusega piirkonna kohaliku omavalitsuse organ.

Täpsemalt reguleerib seda sotsiaalministri 29.06.2005.a määrus nr 87 ”Välisõhu strateegilise mürakaardi ja välisõhus leviva müra vähendamise tegevuskava sisule esitatavad miinimumnõuded”.

Müra normtaseme ületamise korral teeb Terviseameti ettepanekul välisõhu müra kaardistamist või mürataseme hindamist müraallika valdaja oma kulul.  

Inimesed saavad kaebusega müra kohta pöörduda Terviseametisse. Kui Terviseamet on teinud inimeste kaebuste põhjal mürataseme kontrollmõõtmisi, mis näitavad müra normtaseme ületamist, maksab mõõtmiste eest saasteallika valdaja. Vastupidisel juhul tasub Terviseamet.